Millest on vaja lähtuda karjääriõpetuse õppemeetodite valikul

Virve Kinkar Tallinna Ülikooli avatud ülikooli täiendõppekeskuse koolitusjuht
Karjäärinõustajate Ühingu liige

Karjääriõpetuse õpitulemuste saavutamiseks tuleks valida juba esimestel ainetundidel ea- ja asjakohased meetodid, mis sütitavad õpilases huvi tema tuleviku vastu. Õpetaja nn tööriistakastis võiks leiduda suur hulk õppemeetodeid, mille seast valida või mida kombineerida. Neist eelistatumad on aktiivõppemeetodid, mille käigus õpilased on valmis end üksteisele avama ja ka üksteiselt õppima.
Seepärast soovitan õpilastele tutvustada ühist õppimist soodustavaid tegureid:

• üksteise kuulamine – tähelepanelikkus, hoolivus, austus, teistega arvestamine;
• üleolekutunde puudumine – teiste hindamine, abistamine, negatiivsete märkuste ja halvustavate hüüdnimede vältimine;
• õigus osalemisest loobuda – valikuvabadus ja vaikimise võimalus;
• konfidentsiaalsus – austus rühmas jagatud informatsiooni suhtes, kindlustunne.

Robert Fisher ¹

Küsimused, mida iga õpetaja võiks endale esitada:

• Mis õppemeetod on konkreetse õpitulemuse saavutamise seisukohalt asjakohane?
• Kas õppemeetod äratab õpilastes huvi õppida?
• Kas õppemeetod võimaldab käsitleda konkreetse õpitulemuse saavutamiseks vajalikke teemasid?
• Kas õppemeetod võimaldab muuhulgas kontrollida õpitulemuste saavutatust?
• Kas õppemeetod tagab sidusa õppimine? (Mida õpilane on enne õppinud ja pärast õpib?)
• Millised on õpilaste senised teadmised ja kogemused?
• Mis on õppemeetodi peamine funktsioon (kinnistada, avada uut jne) õppimise protsessis sel momendil?
• Milliseid ressursse on vaja ja võimalik kasutada?
• Milliseid õppemeetodeid on efektiivne kavandada lõimituna muu õppetegevusega (koostöös aineõpetajate, karjäärinõustaja või infospetsialistiga)?
• Milliste meetodite kasutamine on tulemuslikum koostöös aineõpetajate või teiste kooli töötajatega, näiteks huvijuhiga?
• Kas valitud õppemeetod võimaldab õpilasel luua seoseid õpitava ja reaalse elu vahel?

Karjääriõpetuse õpitulemuste saavutamiseks tuleb õpilasel teha individuaalset tööd ja tegutseda ka rühmas koos teistega.

Isiksuseomaduste tundmaõppimine sisaldab õpilase eneseanalüüsi (millised on tema iseloomujooned, milles ta on edukas, kas edu pandiks on võimed või töökus ning mida ta väärtustab erinevate elurollide, nt töö ja perekonna juures) ja enesehindamist (millised on tema tugevused ja nõrkused ning mida tal tuleks endas arendada või kujundada). Õpilane peaks saama enesehindamisel tagasisidet (peegeldust) kaaslastelt. Paaris- ja rühmatööd võimaldavad õpilastel avastada ja avada endas isiksuslikke erisusi: hoiakuid, väärtusi, huvisid jne. Erineva suurusega rühmades töötamine aitab kujundada ka suhtlemis- ja koostööoskust – isiksuseomadusi, mida tööturul hinnatakse.

Eneseanalüüsi käigus on tõhus täita töö- ja mõttearenduslehti. Seda saab teha nii individuaalselt kui ka paarikaupa või rühmas. Töölehtede täitmine võimaldab õpilasel talletada ja süstematiseerida informatsiooni enda kohta, seda vajaduse korral üle vaadata ja jälgida, kas ja mis on muutunud. Kindlasti on eneseanalüüs õpilase jaoks tõhusam, kui meetodid vahelduvad. Näiteks paaris- või rühmatöös saab õpilane enda ja kaaslaste isikuomaduste üle arutada ja kaaslaste abil endas ära tunda neid omadusi, mida ta ise võib-olla ei märka või ei teadvusta. Õpilast suunatakse arutlema (millisena näevad teda teised, kas nende arvamus tema kohta on sarnane tema enda arvamusega, mis on tema erisused) ja oma arvamusi põhjendama. Rühmatöö pakub õpilastele ka võimaluse vastastikku rikastada isiksuseomadusi väljendavat sõnavara. Just asjakohase sõnavara puudumine võib olla põhikooliõpilasele eneseanalüüsil takistuseks.

Töölehtede individuaalsel täitmisel on see lisaväärtus, et õpilane saab ausamalt ja sügavamalt ennast analüüsida, hoida privaatsust neis isiklikes küsimustes, mida ta mingil põhjusel ei soovi teistega jagada.

Enese tundmaõppimise ühe meetodina võib kasutada ka testimist (eelistuste, võimete või isiksuse testid). Oluline on lõhkuda müüt testide määravast rollist karjäärivalikute tegemisel. Test on abivahend, mis ei määra ega tee kellegi eest valikuid. Testi kui hindamis- ja mõõtmisvahendi kasutamise tulemused võivad toetada isiksuse tundmaõppimist, kui tulemusi kasutatakse koos muu informatsiooniga ja testimisele järgneb asjatundlik tagasiside karjäärispetsialistilt. Testimiseks on vaja kaasata spetsialist, kellel on selleks ettevalmistus ja litsents. Õpetajal on võimalus teha koostööd karjäärinõustaja või koolipsühholoogiga. Testimine ei pea ilmtingimata toimuma karjääriõpetuse ainetundide raames, samas ajaliselt võiks see toimuda kas karjääriõpetuse kursuse eel või sellega paralleelselt. Õpilastele tuleb teatada, kes, kus ja millal testi korraldab.

Kui oodatavaks õpitulemuseks on „analüüsib enda isiksust”, siis peaks õppemeetodid võimaldama eristada karjääriplaneerimise seisukohalt olulisi isiksuseomadusi (nt väärtused, huvid, võimed jne) ja aru saada nende mõjust tegevusele (võimete arendamine huvitegevuse kaudu, oskuste kujundamine ning karjääriotsuste langetamine). Näiteks õpitulemust „tunneb enda huvisid ja näeb huvitegevuse seost ametivalikuga” võimaldavad saavutada aktiivõppemeetodid, mille käigus õpilane saab analüüsida oma huvisid ja võrrelda nende rakendamise võimalusi eri ametites.
Alustada võiks individuaalsest huvide kaardistamisest ja seejärel arutleda kogu klassiga, rühmades või paarikaupa. Õpilast suunatakse arutlema selle üle, kuidas huvitegevuse kaudu omandatud oskusi ja teadmisi saab rakendada töises tegevuses ja inimese elurollide tasakaalustamisel ning kuidas huvid mõjutavad õpimotivatsiooni.

Õppemeetodid peaksid peale tutvustamise või analüüsimise võimaldama ka infot seostada ja omandatud teadmisi ning oskusi üldistada. Õpetajal tuleb läbi mõelda, kas ja kuidas võiks õppemeetod sisaldada hindamise elemente. Õpilasele tuleb anda võimalus teha enda jaoks kokkuvõtteid. Isiksuseomaduste analüüsi aitab kokku võtta ja tervikuks siduda kirjalik (essee, kirjand, kirjeldav autoportree jne) eneseanalüüs, mis võimaldab välja tuua ka arendamist vajavad valdkonnad ja omadused.

Kirjalikud tööd on soovitav koondada õpimappi, mille koostamine on samuti üks õppemeetod. Õpimapi esitamine ja kaitsmine võib olla üks karjääriõpetuse hindamismeetodeid. Õpimapi koostamise käigus jälgib õpilane oma edusamme ja kogub ning süstematiseerib isiklike karjäärivalikutega seotud informatsiooni. Õpimapist on abi karjääriotsuste tegemisel: kogutud materjali saab analüüsida, täiendada ja kasutada arenguvestlustel või karjäärinõustamisel. Õpimapi koostamine aitab tugevdada õpilase vastutustunnet nii õpitulemuste saavutamisel kui ka oma tuleviku planeerimisel. Kuna õpimapp sisaldab palju isiklikku informatsiooni, tuleks õpilastega eelnevalt kokku leppida, kellega koos ning millistel eesmärkidel ja tingimustel seda analüüsitakse. Vt lisaks.

Õppeprotsessi sidusus ehk õppijate varasemate teadmiste ja oskuste arvestamine
Karjääriotsuste langetamiseks vajalikku pädevust kujundab õpilane mitmesugustes õpitegevustes, sh neis, milles on õppekava läbiva teema „Elukestev õpe ja karjääri planeerimine” komponendid. Näiteks arvutiõpetuse tunnis võiksid õpilased olla põhjalikult tutvunud portaaliga http://www.rajaleidja.ee. Siis saaks karjääriõpetuses anda õpilastele selle kohta iseseisvaid või meeskondliku infootsimise ülesandeid (konkreetsetele küsimustele vastuste otsimine võistlusena või viktoriinina jms). Personaalsetes ülesannetes saaks õpilane sel juhul keskenduda teda huvitavale infole.

Uued mõisted ja informatsioon kinnistuvad üksnes siis, kui õpilane seostab neid varem õpituga ja igapäevase eluga. Ka karjääriõpetuse õppeprotsessi sidususe saavutamiseks on vaja läbi mõelda, millistele õpilase varasematele (ka muu õppetegevuse raames saavutatud) õpitulemustele saab ja on vaja tugineda. Näiteks saab õpilane oma saavutusi kinnitavate dokumentide (spordivõistluste või aineolümpiaadide diplomid jm) põhjal analüüsida oma huvisid ja võimeid. Õpilaste jaoks on põnevad ka suunatud kujutlusharjutused ja rollimängud, näiteks „Mina 30-aastasena” või „Töövestlus”. Mis tahes teemalist ajurünnakut, demonstratsiooni või lühiloengut peaksid kindlasti rikastama illustreerivad näited igapäevaelust.

Oluline on ka mitmekesisus. Näiteks kui õpilane tunneb kodukoha ameteid vaid ühes ettevõttes toimunud õppekäigu põhjal, tuleks kasutada ka teisi tööeluga tutvumise võimalusi. Noored võivad vaadata ja analüüsida lühifilme, intervjueerida erinevate elukutsete esindajaid, lahendada ülesandeid Rajaleidja portaali ametite andmebaasi põhjal jne. Ettevõttesse minnes on oluline, et õpilasel oleks selge eesmärk. Abiks on vastav tööleht – monitoorimise leht, mille täitmine aitab õpilasel olulistele küsimustele vastuseid leida.

Tegevusalade, kutsete ja ametite täpsemaks tundmaõppimiseks suunatakse õpilasi otsima teda huvitavate ametite kohta informatsiooni Rajaleidjast või mõnest muust karjääriinfo allikast. Õpilane koostab ametikirjeldusest lühikokkuvõtte ja tutvustab seda klassikaaslastele. Õpilast suunatakse arutlema selle üle, kuidas ametikirjeldus vastas tema varasemale ettekujutusele kõnealusest ametist, mille poolest eri töökeskkonnad ja tööde sisu erinevad, millised eeldused on tal olemas huvipakkuvates ametites töötamiseks (seostab teadmised iseenda ja ametite kohta).

Mängulised meetodid (nt õpilane kirjeldab mingi elukutsega seonduvat ja teised peavad arvama, mis elukutsega on tegu) võimaldavad õpilasel teadvustada, mis elukutsete kohta on neil rohkem või vähem teadmisi või millised eelarvamused valitsevad mõne elukutse suhtes.
Töövarjupäevadel ja hästi ettevalmistatud õppekäikudel (koostöövõimalus lapsevanemate ja ettevõtetega) tutvub õpilane mitmete ametitega vahetus töökeskkonnas ja koostab nähtu põhjal aruande või täidab vaatluslehe. Ta seostab nähtu infoportaalidest loetuga ja kutsehuvide testi tulemusega.
Õpetajal on vaja selgust, kas õpilane ikka teadvustab töökeskkondade, töö sisu ja iseloomu erinevust ning nendest lähtuvaid nõudeid töö tegijale. Oma teadmisi ja hoiakuid saab õpilane teistele nähtavaks teha selliste põhjendamist võimaldavate meetodite abil nagu väitlus ja arutelu, sobib ka essee või kirjandi kirjutamine (koostöövõimalus emakeeleõpetajaga).

Millest tuleneb vajadus diferentseerida
Iga õpetaja, ka karjääriõpetuse õpetaja ülesanne on märgata õpilaste individuaalsust ja sellega arvestada. Õpetajal on vaja läbi mõelda, kuidas erinevate huvide ja eeldustega õpilastele pakkuda sobivaid õpitegevusi ja just neile vajalikku informatsiooni. Töövaldkondi, ameteid, erialasid ja neid iseloomustavaid detaile on sedavõrd palju, et kõike karjääriõpetuse piiratud mahu juures analüüsida ei ole reaalne. Siinjuures on õpetajal võimalik ja vajalik leida diferentseerimist võimaldavad õppemeetodeid, mille puhul sarnaste huvide ja ootustega õpilased moodustavad rühma. Samuti tuleb läbi mõelda, mis on peamine, üldine ja ühine kõigile ning mis informatsiooni lasta õpilastel otsida ja analüüsida iseseisvalt, oma huvidest lähtuvalt.
Kui õpilaste individuaalsusega (õpistiili, võimete, huvide, varasemate teadmiste, oskuste ja kogemuste) võimaluste piires arvestatakse, aitab see saavutada oodatud õpitulemusi. Kui õpilane saab rakendada oma võimeid ja kogemusi, õppida endale sobival viisil (oma õpistiili kohaselt), siis on ta motiveeritum.

Kõikide õpilaste individuaalsust ei ole aga võimalik arvestada igas karjääriõpetuse tunnis.
Tulemuslikkusest ja efektiivsusest lähtudes tuleks eelistada neid õppemeetodeid, mis toetavad korraga mitme õpitulemuse saavutamist ja võimaldavad arvestada õpilaste individuaalsusega. Seda tüüpi õppemeetodid on näiteks järgmised.

• Projektid ja karjääripäevad, mille ettevalmistamisse ja korraldamisse on kaasatud ka õpilased. Õpilane saab valida, millega talle meeldib tegeleda, kas organiseerimise, ettekannete koostamise ja esitamisega, esitluste kujundamise, esitlustehnika ülespaneku või muuga. Samas arendab ja kasutab õpilane ka suhtlemis- ja koostööoskust.
• Õppekäigud ettevõtetesse. Tööelu ja ametitega tutvumist toetab isikliku õpistiili kasutamine (mõistmine ja teadmiste omandamine nägemis- või kuulmismeelele tuginedes või hoopis liikudes ja tegutsedes).

Karjääriõpetuse eripäraks on info ja selle allikate rohkus ning mitmekülgsus. Õpetaja ülesanne on suunata õppijaid infoallikate juurde, õpetada saadud infot hindama ja analüüsima. Selleks on palju võimalusi ka väljaspool karjääriõpetuse tunde.

• Teavet saab otsida veebilehtedelt ja otsingutulemusi esitada Powerpointi ettekandena, mille koostamine ja illustreerimine võimaldab õpilastel kasutada oma arvutioskusi.
• Ühe ja sama sisuga ülesande täitmiseks võivad õpilased käia eri õppeasutustes, teha intervjuusid, võrrelda sama eriala õppimise võimalusi mitmes õppeasutuses ja esitada tulemused kirjaliku ettekandena.
• Õpilased võivad käia infomessil (nt „Teeviit”) ja täita enne ning pärast seda õpetaja ettevalmistatud töölehed. Järgneb arutelu rühmas.
• Korraldada võib ka õpilaskonverentsi.

Diferentseerimisel tuleb arvestada ka nende õpilastega, kellel on õpiraskusi. Sageli on neil õpilastel probleeme nii enesekontrolli kui ka planeerimisega, kuna vastavad oskused on neil puudulikud. Sageli on nad ka püsimatud ja kalduvad harjutusi kiirustades n-ö ära tegema, ilma küllaldase süvenemise ja arusaamiseta.

Õpiraskustega õpilaste toetamine nõuab õpetajalt järjepidevust ja oskust anda tagasisidet sobival ajal. Näiteks ei piisa, kui õpiraskustega õpilane saab alles tunni lõpus teada, kas ja kuidas tal õnnestus vastavat töölehte täites ennast iseseisvalt analüüsida. Soovitav on harjutust käivitades välja selgitada, kas õpilane sai ülesandest aru. Parim viis selleks on lasta õpilasel ise öelda, mida ta tegema hakkab ja mis on tulemus.

Igaks õpitegevuseks ja enese tunnetamiseks peab õpilasel olema piisav ajavaru, vajalikul määral näiteid ning võimalus kõigi meeltega õppeprotsessis toimuvat tajuda. Seda kõike on õpetajad harjunud iga päev jälgima. Kui diferentseerimise võimaluste kavandamisel tugineda neile põhimõtetele ja arvestada sealjuures karjääriõpetuse eripäraga, siis on tulemused kindlasti head.

¹ Fisher, R. Õpetame lapsi õppima. Atlex, 2005

Gümnaasiumi valikaineraamat KARJÄÄRIÕPETUS 2011