Andre Koka, Tartu Ülikool, 2010

Teadaolevalt õpivad inimesed erinevalt, mõni õpib paremini kuulates, teine aga eeskuju jälgides, mõni jällegi läbi isetegemise. Kehaline kasvatus on õppeaine, milles läbi liikumise ja kehaliste harjutuste on võimalik paljude teiste õppeainete teemade, mõistete ja oskuste omandamist soodustada. Käesolev artikkel on koostatud eesmärgiga anda ülevaade lõimingu lähtekohtadest, selle plussidest ja miinustest, lõimingu planeerimisest, samuti gümnaasiumi kehalise kasvatuse lõimingu võimalustest teiste ainevaldkondadega. Lõpuks esitatakse lõimingukohad õppekava läbivate teemadega.
Õppeainete lõimingut peetakse suurepäraseks strateegiaks nii õpetajate omavahelise koostöö suurendamisel kui ka õpilaste motiveerimisel õppetöös. Parimal juhul soodustab see õppimist kõigis omavahel seostatud õppeainetes ning paljastab seosed esmapilgul kõige erinevamate õppeainete vahel.

Lõimingu mõtestamisel eristatakse sisemist ja välist lõimingut. Sisemise lõimingu all mõistetakse õpilase enda loodud ainetevahelisi seoseid, kasutades selleks erinevates õppeainetes omandatud teadmisi ja oskusi. Välise lõimingu all mõistetakse aga õpetajate teadlikke katseid erinevate õppeainete omavahelisel seostamisel, eesmärgiga saavutada õppekava ja õpetuse terviklikkus. Põhjalikuma ülevaate õppekava sisemise ja välise lõimingu teoreetilistest lähtekohtadest saab Juta Jaani ja Liisa Aru (2010) toimetatud kogumiku „Lõiming: Lõimingu võimalusi põhikooli õppekavas” peatükist „Õppeainete seostamisest õppekava lõimingu kontekstis”. Ehkki väline lõiming jaguneb vertikaalseks ja horisontaalseks lõiminguks, keskendub käesolev artikkel vaid horisontaalsele lõimingule ehk kehalise kasvatuse lõimingule teiste ainevaldkondade ning läbivate teemadega. Kehalise kasvatuse vertikaalse ehk ainesisese lõimingu teoreetiliste aluste kohta saab lugeda Jaani ja Aru toimetatud kogumiku peatükist „Lõiming kehalises kasvatuses”.
Kehalise kasvatuse lõimingul teiste ainevaldkondadega on võimalik rakendada lõiminguviise, mis erinevad üksteisest oma keerukuse poolest. Kõige lihtsamaks võib pidada ainetevahelisi seoseid rakendavat lõiminguviisi. Ajaliselt kooskõlastatud lõiminguviis on planeerimise mõttes eelmisest lõiminguviisist keerukam. Keerukaimaks lõiminguviisiks võib pidada aga teemakeskset ehk multidistsiplinaarset lõiminguviisi. Detailsemalt on nimetatud kehalise kasvatuse lõiminguviise kirjeldatud Jaani ja Aru (2010) toimetatud kogumiku peatükis „Lõiming kehalises kasvatuses”.
Lõimingu plussid
Lõiming panustab kehalise kasvatuse aineprogrammi mitmel viisil. Koostöö teistesse ainevaldkondadesse kuuluvate õppeainete õpetajatega võib aidata kehalise kasvatuse õpetajal näha enda ala aineprogrammi uue pilguga. Ja kui võrdlemisi tihti arvatakse, et kehalise kasvatuse tunnid on pelgalt õpilastele puhkuse ja vahelduse pakkumiseks teiste õppeainete tundide vahel, siis lõimituna teiste õppeainetega muutub ka kehaline kasvatus kogu kooli õppekava oluliseks ühisosaks. Lõiming toob endaga kaasa huvi ning lugupidamise teiste õppeainete vastu.
Lõiming soodustab erinevate huvidega õpilastel õppimist. Õpilastele, kes ei osale kehalises kasvatuses väga entusiastlikult, võib erinevate õppeainete lõiming kehalisse kasvatusse pakkuda eduvõimalust korraga nii vaimses kui ka kehalises pingutuses. Õpilastele, kes säravad kehalise kasvatuse tunnis, ent ei naudi õppimist teistes ainetundides, võib viimaste teemade, mõistete või oskuste õppimine läbi kehalise tegevuse olla vägagi nauditav ja edutoov.
On teada, et õpilased õpivad kõige paremini läbi aktiivõppe. Kehalise kasvatuse tundi on võimalik planeerida nii, et see pakub aktiivõppe kogemusi. Mõned abstraktsed ja keerulised mõisted võivad saada palju kiiremini selgeks, kui need on lõimitud kehalisse tegevusse. Teada on ka see, et õpilased õpivad kõige paremini läbi korduste ja kordamise, saades oma tegevuse kohta pidevalt tagasisidet.

Lõimingu miinused
Ehkki erinevate õppeainete lõimingul on palju plusse, on sel ka puudusi, mis paneb õpetajaid kaalutlema, kas lõiminguga tegelemine tasub vaeva. Järgnevalt on esitatud rida võimalikke põhjusi, miks õpetajad ei vaevu erinevate õppeainete lõiminguga tegelema:

1. Lõimingu puhul võib kaduma minna õppeaine „puhtus” ning loogiline õppeaine õpetamise järgnevus.
2. Lõimingu puhul võib üks õppeaine hakata teist varjutama.
3. Lõiming nõuab lisaaega planeerimisele ning erinevate õppeainete teemade samaaegse õpetamise koordineerimisele.
4. Lõimingu tõttu ei jää piisavalt aega oma õppeaine õpetamiseks.
5. Efektiivne lõiming nõuab õpetajalt lisateadmisi, samuti head teiste õppeainete ainekavade tundmist.
6. Õppeainete väga erialaspetsiifiline sisu põhikooli vanemates klassides ja gümnaasiumis, mida on raske kehalise kasvatuse konteksti lõimida.
7. Napib valiidseid lõimingu efektiivsuse hindamissüsteeme.

Lõimingu planeerimine
Kui kehalise kasvatuse õpetaja on otsustanud kasutada lõimingut kui üht õpetamise strateegiat, tuleks tal vastata järgmistele küsimustele:

1. Milliseid õppeaineid ma soovin lõimingusse haarata?
2. Kust ma leian vajaliku informatsiooni?
3. Kellega ma teen koostööd?
4. Millised on parimad võimalused vajalike õpikogemuste loomiseks?
5. Milliseid oskusi õpilased igas õppeaines omandavad ning kuidas ma omandatud oskusi hindan?
6. Kuivõrd lõiming soodustab iga õppeaine õpitulemuste saavutamist?

Olles vastanud nendele küsimustele, tuleb õpetajal või õpetajatel võimalikult täpselt valida, millist oskust või oskuste kompleksi nad soovivad õpilastele õpetada. Valik peab olema läbimõeldud, et vältida tegevuste kasutamist, mille lõpptulemuseks on pinnapealne, või veel halvem, kunstlik ainete omavaheline seostamine. Soovitatakse alustada ühest tunnist või tunni osast, milles keskendutakse vaid ühele oskusele. Õppimisele tuleb püstitada jõukohased eesmärgid. Järgmiseks sammuks on informatsiooni ja materjali kogumine. Ettevalmistuse ja informatsiooni kogumise võib lugeda edukaks, kui õpetajal endal ning hiljem õpilastel tunnis osaledes tekib arusaamine, et ainete vahel on loomulik side. Tunni tegevusi planeerides tuleks silmas pidada, et need oleksid õpilastele eakohased, optimaalselt väljakutsuvad ja naudingut pakkuvad ning et õpilased tajuksid selgesti ainetevahelist seost. Koostöös teiste lõimingusse haaratud õppeainete õpetajatega tuleks kokku leppida ühise oskuse õpetamise ajaline ühtelangevus. Tuleb arvestada veel järgmiste asjaoludega:

• õpilaste organiseerimine õppetööks – kas õppetöö toimub individuaalselt või grupis;
• kas on arvestatud õpilaste individuaalsete vajaduste ning õppimise stiiliga;
• kas kõik õpilased on aktiivselt kaasatud.

Olles vastanud ülal esitatud lõimingu planeerimist puudutavatele küsimustele, saab õpetaja planeerida õpikogemusi, kasutades selleks järgmisi samme:

1. Lõimingusse kaasatud õppeainete ainekavade analüüsimine.
2. Lõimingusisu ehk teema, mõiste või oskuse valimine.
3. Lõiminguviisi valimine (ainetevahelisi seoseid rakendav lõiminguviis, ajaliselt kooskõlastatud lõiminguviis või teemakeskne ehk multidistsiplinaarne lõiminguviis).
4. Tunnikonspekti koostamine.

Kehalise kasvatuse lõiming teiste ainevaldkondadega
Kasutoova lõimingu saavutamise nimel tuleb kehalise kasvatuse õpetajal mõista esmalt selle eesmärki. Nooremates klassides võib lõimingu eesmärgiks olla kehalise kasvatuse ainekavas oleva oskuse lihtne seostamine mõnes teises aines õpitud oskusega. Näiteks on õpilased kehalises kasvatuses just omandanud paigalt kaugushüppe tehnika. Kehalise kasvatuse õpetaja saab nüüd innustada õpilasi kasutama matemaatikatunnis õpitud oskusi oma hüpete pikkuse mõõtmisel. Gümnaasiumi klassides peaks lõimingu eesmärgiks aga olema n-ö kõrgema järgu mõtlemisoskuse arendamine.
Edukaks võib lõimingut pidada siis, kui õpilane edeneb igas lõimingusse haaratud õppeaines. Lõimingut tuleb võtta kui teema, mõiste või oskuse jagamist erinevate õppeainete vahel. Parimal juhul toob lõiming esile iga õppeaine olulisimad aspektid ning seostab need omavahel selliselt, et õppeainete vahel ilmneks side, mis igat ainet isoleerituna õpetades jääks õpilastele mõistmata. Järgnevalt mõned näited mõtte illustreerimiseks:
1. Ühiskonnaõpetuse kursuse „Ühiskond ja selle areng” üheks õpitulemuseks on see, et gümnaasiumi lõpetaja tunneb demokraatia põhimõtteid ja vorme ning analüüsib ja väärtustab demokraatia võimalusi (sh kodanikuaktiivsust). Kehaline kasvatus on heaks keskkonnaks, kus saab õpilastele pakkuda võimalust reaalselt kogeda demokraatliku eestvedamisstiili eeliseid. Võistkondlike võistluste puhul saab õpetaja rõhutada, et grupis esilekerkinud liider peaks rakendama demokraatlikku eestvedamisstiili, mis sisaldab endas kõigi grupiliikmete kaasamist otsuste tegemise protsessi, kõigi arvamuse ärakuulamist ning arvestamist. Õpetaja peaks siinkohal selgitama, et liidripoolne grupi eestvedamisstiil tõstab kõigi grupiliikmete motivatsiooni ühiselt eesmärgi nimel pingutada ning tõenäosus eesmärk saavutada suureneb. Lisaks tuleks õpetajal selgitada autokraatliku eestvedamisstiili – demokraatliku vastandi – pärssivat mõju grupiliikmete tegutsemismotivatsioonile.

2. Valikkursuse „Psühholoogia” alateema „Emotsioonid ja motivatsioon” üheks õpitulemuseks on see, et gümnaasiumi lõpetaja teab, mis on emotsioon ja millised on põhiemotsioonid, ning kirjeldab, kuidas emotsioonid väljenduvad füsioloogiliselt, tunnetuslikult ja käitumises; väärtustab emotsioonide väljendusviise, mis ei kahjusta õpilast ennast ega teisi, ning demonstreerib neid õpisituatsioonis. Sport ja emotsioonid on tugevalt seotud, mistõttu kehaline kasvatus pakub taas kord hea võimaluse ühendada teoorias omandatu praktikaga. Kehalise kasvatuse õpetaja saab õpilasi teadlikult suunata jälgima ning ära tundma enese emotsioone erinevates situatsioonides; selgitada, kuidas positiivsetest emotsioonidest kehaliste harjutuste sooritamisel kasu lõigata ning kuidas negatiivseid emotsioone maha suruda.

3. Bioloogia kursuse „Organismide energiavajadus” üheks õpitulemuseks on, et gümnaasiumi lõpetaja võrdleb inimese lihastes toimuva aeroobse ja anaeroobse hingamise tulemuslikkust. Kehalise kasvatuse õpetaja saab tunnis erineva intensiivsusega kehalisi harjutusi sooritades suunata õpilasi kaasa mõtlema, millal on rakendunud aeroobsed ja millal anaeroobsed energiatootmise mehhanismid.

Lõimingu tagajärjel peaks paranema iga selles osaleva õpetaja tõhusus oma õppeaine õpetamisel ning peaksid paranema õpilaste teadmised ja sooritused igas lõimingusse haaratud õppeaines. Järgnevalt mõned näited mõtte illustreerimiseks:

1. Füüsika üheks õpitulemuseks on, et gümnaasiumi lõpetaja kasutab ainekavas sisalduvaid SI mõõtühikuid, teisendab mõõtühikuid, kasutades erinevaid eesliiteid, nagu tera-, giga-, mega-, kilo-, detsi-, senti-, milli-, mikro-, nano-, piko-. Kuulitõuke või odaviske katse mõõtmisel saab kehalise kasvatuse õpetaja innustada õpilasi kasutama füüsikatunnis õpitud oskusi oma katsete pikkuse teisendamisel näiteks nano- või pikomeetritesse.

2. Matemaatikas on kursuse „Tõenäosus ja statistika” üheks õpitulemuseks, et gümnaasiumi lõpetaja selgitab juhusliku suuruse jaotuse olemust ning juhusliku suuruse arvkarakteristikute (keskväärtus, mood, mediaan, standardhälve) tähendust, kirjeldab binoom- ja normaaljaotust. Kehalise kasvatuse õpetaja saab pärast tunnis sooritatud kuulitõuke võistlust igale õpilasele paljundada võistlusprotokolli koos katsete tulemustega. Matemaatikatunnis omandatud oskusi kasutades võiks õpilaste koduseks ülesandeks olla välja arvutada kogu klassi kuulitõuke keskmine tulemus, mediaan ning standardhälve. Õpilased võiksid individuaalselt saadud tulemusi analüüsida. Näiteks, kuidas paigutub tema kuulitõuke tulemus klassi keskmise tulemusega võrreldes. Tunnis võiksid õpilased koos õpetajaga lühidalt analüüsida, kas klassi keskväärtused on normaaljaotusega, mida näitab leitud standardhälve, mediaan jne.
Lõiming läbivate teemadega
Gümnaasiumi õppekava üldosas on esitatud kaheksa läbivat teemat ning kehalisel kasvatusel on nende käsitlemisel, lähtuvalt taotlustest ja õppesisust, kanda oma roll.
Läbiva teema „Elukestev õpe ja karjääri planeerimine” käsitlemisel gümnaasiumi kehalises kasvatuses on soovitatav põhirõhk asetada kehakultuurialal edasiõppimise võimaluste tutvustamisele. Kehalise kasvatuse õpetaja peaks tutvustama erinevaid kehakultuurialast haridust pakkuvaid õppeasutusi ning selgitama, millised on erinevate õppeasutuste lõpetamisjärgsed karjäärivõimalused.
Läbiva teema „Keskkond ja jätkusuutlik areng” käsitlemist gümnaasiumi kehalises kasvatuses toetatakse looduses harrastatavate spordialade (nt orienteerumine, suusatamine) õppekorralduse kaudu, mille üks eesmärke on õpilaste keskkonnasäästlikuks ja -teadlikuks liikumisharrastajateks kujundamine. Õppetöö käigus harjutavad õpilased looduses vaba aja veetmisega seotud olukordade kohta otsuseid langetama ning hinnanguid andma.
Läbivat teemat „Kodanikualgatus ja ettevõtlikkus” toetatakse gümnaasiumi kehalises kasvatuses õpilaste innustamisega olla aktiivne nii koolisiseste kui ka kooliväliste spordiürituste organiseerimisel. Õpilaste kaasamine kooli huviala- ja spordiringide juhendamisse toetab samuti antud teema käsitlemist.
Läbiva teema „Kultuuriline identiteet” käsitlemisel gümnaasiumi kehalises kasvatuses innustab õpetaja õpilasi kursis olema Eestis ja mujal toimuvate spordivõistluste ja tantsuüritustega. Õpilasi suunatakse arutlema, kuidas Eesti sportlaste esinemine ja käitumine mõjutavad Eesti riigi mainet. Õpilasi ärgitatakse osa võtma massispordi- ja tantsuüritustest nii osaleja kui ka pealtvaatajana, soodustades seeläbi õpilase kujunemist kultuurseks spordi ja muu kehakultuurialase meelelahutuse tarbijaks.
Läbiva teema „Teabekeskkond” käsitlemist gümnaasiumi kehalises kasvatuses toetatakse läbi õpilaste suunamise leidmaks infot tervise hoidmiseks ja tugevdamiseks, lähtudes isiklikust sportlikust huvist. Õpilasi julgustatakse saadud infot kriitiliselt analüüsima ja hindama. Samuti tekitatakse õpilastes huvi leidmaks ja selekteerimaks infokanaleid, mis võimaldavad end kursis hoida just teda huvitavate spordi- ja tantsuüritustega.
Läbiva teema „Tervis ja ohutus” puhul on gümnaasiumi kehalisel kasvatusel kanda oluline roll. Teemat toetatakse õpilasi praktilisele tunnivälisele tervist ja turvalisust tagavale tegevusele suunates. Õpilasi julgustatakse välja töötama ning läbi viima erinevaid turvalisuse ja tervise parandamisega seotud koolisiseseid projekte, kaasates nendesse ka nooremate klasside õpilasi.
Läbiva teema „Tehnoloogia ja innovatsioon” käsitlemist toetatakse gümnaasiumi kehalises kasvatuses õpilasi rühmatöö tulemusena mingile kehakultuurialasele ülesandele või probleemile parima lahenduse leidmisel. Näiteks võiksid õpilasrühmad uurida, millised on parimad nüüdisaegsed meetodid erinevate kehaliste võimete arendamiseks.
Läbiva teema „Väärtused ja kõlblus” käsitlus gümnaasiumi kehalises kasvatuses seostub ennekõike ausa mängu põhimõtete järgimisega nii tunnis kui ka tunnivälises sportlikus tegevuses. Mängureeglite vajalikkuse mõistmine, nende järgimine ka igapäevaelus ning tahe ja oskus vastu seista reeglite rikkumisele toetavad õpilase kujunemist kõlbeliseks isiksuseks.

Kasutatud ja soovituslik kirjandus

Applebee, A. N., Adler, M., & Flihan, S. (2007). Interdisciplinary curricula in middle and high school classrooms: Case studies of approaches to curriculum and instruction. American Educational Research Journal, 44(4), 1002-1039.
Cone, T. P., Werner, P., Cone, S. L., & Woods, A. M. (1998). Interdisciplinary teaching through physical education. Human Kinetics Publisher.
Koka, A. (2010). Lõiming kehalises kasvatuses. Jaani, J.; Aru, L. (Toim.). Lõiming: Lõimingu võimalusi põhikooli õppekavas. Kogumik (lk. 298 – 321). Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus (kogumik on üleval Haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskuse kodulehel http://www.ut.ee/curriculum/Kogumikud).
Kuusk, T. (2010). Õppeainete seostamisest õppekava lõimingu kontekstis. Jaani, J.; Aru, L. (Toim.). Lõiming: Lõimingu võimalusi põhikooli õppekavas. Kogumik (lk. 6 – 62). Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus (kogumik on üleval Haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskuse kodulehel http://www.ut.ee/curriculum/Kogumikud).
Pettus, A. M. (1994). Models for curriculum integration in high school. Paper presented at the Annual Meeting of the Southeastern Regional Association of Teacher Educators. (ERIC Document Reproduction Service No. ED 389 706).
Rauschenbach, J. (1996). Tying it all together. Integrating physical education and other subject areas. Journal of Physical Education, Recreation & Dance, 67(2), 49-51.

Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis gümnaasiumi kehalise kasvatuse valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-487-55-4