Olga Schihalejev – Tartu Ülikooli Kultuuriteooria tippkeskuse ja Eetikakeskuse teadur
Usuõpetust, religiooniõpetust, kristlikku kultuurilugu, maailmausundeid, usundiõpetust või sarnaseid aineid on Eesti koolides õpetatud 1980ndate lõpust. Usundiõpetuse ainekava valmimine on olnud aastate pikkune protsess. Kui võrrelda hetkel kehtivat ainekava 1995. aastal soovituslikult kehtestatud ainekavaga, on muudatused selles väga suured. Kristlusekeskuselt ainekäsitluselt on liigutud erinevate religioonide ja maailmavaadete tutvustamisele; ainekeskselt õppelt lapsekesksele; suuremat rõhku on pööratud väärtuskasvatusele; ainekava ülesehitus on muutunud sisupõhiselt väljundipõhiseks. Juba 20 aastat kestnud vaidlused ja debatid aine ümber on mõjutanud selle sisu, eesmärke ja staatust. Ainel on olnud tuliseid poolehoidjaid ning ägedaid vastaseid. Need vaidlused on tõstatanud tähtsaid küsimusi nii aine arendajatele kui ka õpetajatele ning aidanud ainet vormida selliseks, mis on kõnekas ja adekvaatne 21. sajandi Eesti kooliõpilastele. Ehk osaliselt tänu debattidele on usundiõpetus olnud tõhus eelkõige sallivuse kujundamisel, nagu seda näitavad 2004/2005. aasta sotsiaal- ja turuuuringute firma Saar Poll gümnasistide hulgas ning 2006.–2009. aastal rahvusvahelise uuringuprojekti REDCo raames põhikoolis ja gümnaasiumis tehtud uuringute tulemused. Nende uuringute põhjal võib väita, et usundiõpetuse õpetajate ettevalmistus on heal tasemel ning ainet õppinud lapsed ja nende vanemad on ainega rahul.
Siinkirjeldatud usundiõpetuse ainekava valmimisele on olulisima panuse andnud religioonipedagoogika dotsent dr Pille Valk, kes aastatepikkuse töö tulemusena põhinedes õpilaste, lastevanemate, õpetajate ja direktorite uuringutele ning Eesti kultuurilise ja usulise olukorra kontekstuaalsetele teguritele, töötas välja usundiõpetuse ainekava tööversiooni. See kavand oli aluseks töörühma tööle, mida juhtis algul Pille ja peale tema haigestumist jätkas töörühm iseseisvalt. Töörühma kuulusid Tartu Ülikooli raamatukogu referent mag Silja Härm, Hugo Treffneri Gümnaasiumi religiooniõpetuse õpetaja Toomas Jürgenstein, EELK Usuteaduse Instituudi täiendusõppe osakonna juhataja Kerstin Kask ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna teadur dr Olga Schihalejev, ekspertidena Siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au ja usuasjade osakonna nõunik Ringo Ringvee. Õppeprotsessi kirjeldamisel olid lisaks abiks Suure-Jaani Gümnaasiumi kultuuriloo õpetaja Kristi Sääsk ja Marja-Liisa Küttis Mustvee Gümnaasiumist. Ainekava ja tööprotsessi retsenseerisid Audru Keskkooli usundiõpetuse õpetaja ja sotsiaalpedagoog Sirje Järvet, Taebla Gümnaasiumi õpetaja Lehte Jõe, haridusteadlane dr Einike Pilli, Maardu Gümnaasiumi usuõpetuse õpetaja Igor Prekup, EKN asepresident ja Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi õpetaja Joosep Tammo, TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi teadur Kadri Ugur. Lisaks tuumikule andsid ainekava valimise erinevatel etappidel seminaride ja koosolekute raames oma hindamatu panuse väga paljud tegevõpetajad, teoloogid ning religioonipedagoogika tudengid Tartu Ülikoolist ning Usuteaduse Instituudist, kes ainekavale oma tagasiside andsid ning olulistele tahkudele tähelepanu pöörasid.
Iseseisvuse taastanud Eesti riiklikus õppekavas on usundiõpetus olnud kohustuslikult vabatahtlik ning aine sisuline pool on olnud üsna reguleerimata, sest seni polnud usundiõpetust oma valikulise staatuse tõttu riiklikus õppekavas kirjeldatud. Ühelt poolt võimaldas säärane seis arvestada maksimaalselt vastava kooli ja klassi vajadusi – iga õpetaja lõi oma ainekava ise, arvestades nii seda, mitu aastat ning mis klassides on ainet õpetatud, milline on paikkonna religioosne olemus, millised on vanemate ja kooli ootused, kui ka õpetaja enda valmisolekut. Teiselt poolt puudus suure mitmekesisuse tõttu ühtne alus ning ka arusaam ainest eriti kõrvalseisjatele. Nõnda juhtuski tihti nii, et usundiõpetuse üle käivates vaidlustes lähtusid erinevad osalised täiesti erinevatest arusaamadest selle kohta, mis on usundiõpetus, ning möödarääkimine oli kerge tulema.
2010. aastal kinnitatud riiklik õppekava erineb oluliselt eelmistest. Paljude teiste muutuste seas on sellesse esimest korda lülitatud usundiõpetus. Aine kirjeldamine riiklikus õppekavas on suur samm edasi, kuna sellisena on usundiõpetusel legitiimne staatus. Küllap lähtusid paljud õpetajad ka seni suuresti soovituslikust religiooniõpetuse ainekavast, kuid senisel versioonil polnud siduvat kohustust. Nüüd on koolides, kus õpetatakse usundiõpetust, ainekavast lähtumine kohustuslik. Kuigi sellega on kahanenud mõneti kooli ja õpetaja vabadus määrata aine sisu ning eesmärke, annab ühtne ja seadustatud alus jagatud arusaama ainest. See hõlbustab nii lastel aine omandamist üleminekul ühest koolist teise kui ka aine üle peetavat sisulist dialoogi.
Lähtealused
Veel tänapäevalgi võib vaidluste argumentatsioonis tunda arusaama, et usundiõpetus on kiriklik õpetus – seda nii aine vastaste poolel, kus kardetakse, et tunnis tehakse salamisi ajupesu, kui ka aine pooldajate hulgas, kus loodetakse, et kristlike väärtuste õpetamine aitab kasvatada vooruslikke inimesi. Siiski, kehtima hakanud ainekavas on sätestatud, et usundiõpetus on usu- ja mõttevabaduse põhimõtetest lähtuv õppeaine. Selle eesmärk on edendada eelkõige demokraatlikke väärtusi: valmistada õpilasi ette eluks maailmas, kus tuleb kokku puutuda erinevate religioonide ja maailmavaadete esindajatega, ning kujundada oskusi ja hoiakuid, millele põhinevad üksteisemõistmine, avatus ning valmisolek dialoogiks ja koostööks. Usundiõpetuse võtmesõnaks on tasakaalustatud teaduslik käsitlus, selle raames õpitakse tundma religioonide mitmekesist pärandit ning tänapäeva nii positiivsetes kui ka probleemsetes ilmingutes.
Ainekava välja töötades on silmas peetud järgmisi Euroopa Nõukogu dokumente:
- Parlamentaarse Assamblee soovitus 1202 „Religioossest tolerantsusest ja demokraatlikust ühiskonnast” (1993) (viide);
- Parlamentaarse Assamblee soovitus 1396 „Religioon ja demokraatia” (1999) (viide);
- Euroopa riikide haridusministrite konverentsi Ateena deklaratsioon kultuuridevahelisest haridusest uues Euroopa kontekstis „Kultuuridevaheline haridus: toimetulek mitmekesisusega ja demokraatia tugevdamine” (2003) (viide);
- Parlamentaarse Assamblee soovitus 1720 „Haridus ja religioon” (2005) (viide);
- Euroopa riikide kultuuriministrite Euroopa kultuurikonventsiooni 50. aastapäevale pühendatud konverentsil vastu võetud deklaratsioon „Kultuuridevahelise dialoogi arendamise strateegia” ehk nn Faro deklaratsioon (2005) (Viide);
- Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni materjal „Toledo põhimõtted religioonide ja uskude õpetamiseks üldhariduskoolides“ (2007) (Viide);
- Euroopa Nõukogu Ministrite Nõukogu soovitus religioossete ja mittereligioossete veendumuste õpetamiseks kultuuridevahelise õpetamise raames CM/Rec(2008)12 (viide).
Neis dokumentides tõdetakse, et arvestades viimaseid rahvastikurändeid ja sündmusi Euroopas, on suur vajadus tunda paremini kui seni erinevaid religioone ja uskumusi. Eksiarvamused, negatiivsed stereotüübid ning provokatiivsed kujundid suurendavad antagonismi ja vägivalda. Euroopa koosneb tsivilisatsiooni kihtidest, mis on üksteist vastastikku mõjutamas – üksteiselt on üle 25 sajandi laenatud, kopeeritud, muudetud ja edasi antud. Religioonide mõistmine on oluline ka tänapäeva silmas pidades, isegi kui elatakse üsna homogeenses paikkonnas, kuna erinevad kultuurid puutuvad kokku nii kodus kui ka reisides, majanduses ja migratsioonis. Kuigi suuremad teadmised ei vii automaatselt suurema tolerantsini, suurendab ignorantsus mittemõistmise, stereotüüpide ja arusaamatuste võimalust. Dokumendid sisaldavad järgmisi põhimõtteid, millest tuleb lähtuda religioone tutvustava aine korraldamisel:
- religioone ja veendumusi tuleb esitada õiglaselt ning teaduslikult põhjendatud alustel; see peab sündima õhkkonnas, mis austab inimõigusi, põhivabadusi ja demokraatlikke väärtusi;
- religioone õpetades tuleb edendada koolis vastastikuse lugupidamise ning üksteisemõistmise õhkkonda;
- õpetamine ei tohi õõnestada või ignoreerida perekondade ja usuliste ühenduste rolli noorte kujundamisel;
- otsustusprotsessidesse tuleb kaasata erinevaid huvirühmi;
- õpetada tuleb tasakaalustatult ja erapooletult; käsitlema peab ajaloolisi ning nüüdisaegseid arengusuundi, globaalseid ja kohalikke teemasid, olema tundlikud kohalike rühmade suhtes;
- õpetajal peavad olema peale ainealaste teadmiste ka pedagoogilised oskused, et juhtida õpilasi maailmavaatelistel teemadel üksteisega lugupidavalt suhtlema.
Samu põhimõtteid peab järgima iga õpetaja oma ainetunnis. Nii näiteks sünnipäeva ja jõulude teemat käsitledes tuleb pöörata tähelepanu ka neile rühmadele, kes neid ei tähista (Jehoova tunnistajad, jõulude puhul mittekristlased). Sellest tõigast on eriti vaja rääkida, kui klassis õpib vastava usulise taustaga õpilane või on paikkonnas niisugune rühm.
Ainenimetus
Uues riiklikus haridusseaduses ja õppekavas leiame religiooniõpetuse ainenimetusena eestikeelse vaste usundiõpetus. Seaduse tasandil on selgesti eristatud usundiõpetust ja usuõpetust. Põhikooli ja gümnaasiumi seaduses on konfessionaalsest õpetusest lähtuva usuõpetuse õpetamise õigus erakoolidel. Selle aine tingimused ja korra kehtestab kooli nõukogu ning selle õppimine peab olema õpilasele vabatahtlik. Riiklikus õppekavas kirjeldatud ainekava eesmärkide ja kontseptsiooni järgi õpetatud usundiõpetus seevastu enam vabatahtlik olema ei pea, vaid kool võib selle lülitada oma valikute nimistusse.
Sisu. Millised on peamised sisulised muutused võrreldes eelmise, 2002. aastal ilmunud soovitusliku ainekavaga?
Õppe- ja kasvatuseesmärgid
Taotletakse, et õpilane:
1) suhtub lugupidavalt erinevatesse maailmavaatelistesse tõekspidamistesse, mis ei ole inimsusevastased; tunneb ära eelarvamusliku ja sildistava suhtumise;
2) toob näiteid usuvabaduse põhimõtete toimimise, piiride ja nende rikkumise kohta ühiskonnas;
3) teab suuremate religioonide geograafilist levikut ning selle peamisi ajaloolisi põhjuseid maailmas ja Eestis; kirjeldab suuremate maailmareligioonide põhijooni, sealhulgas:
a) selgitab ajaloost ja nüüdisajast näiteid tuues, kuidas ilmneb religioon inimeste ja ühiskonna elus;
b) nimetab olulisemaid lugusid ja tähtsamaid tegelasi käsitletud religioonidest ning nende alustekstidest;
c) kirjeldab ning analüüsib kultuuri ja religiooni seoseid;
d) võrdleb käsitletud religioossete ja mittereligioossete maailmavaadete põhilisi eetiliste valikute printsiipide eripärasid;
4) on teadlik oma väärtustest ning analüüsib väärtuste rolli enda ja teiste inimeste toimimises; sõnastab oma maailmavaate mõningaid jooni; analüüsib enda maailmavaatelisi tõekspidamisi käsitletud religioonide valguses, tuues esile sarnasusi ja erinevusi;
5) põhjendab väärtuste ja moraalinormide järgimise olulisust ühiskonnas ning toob selle kohta näiteid;
6) arutleb näiteid tuues erinevate maailmavaadete mõju üle inimese ja ühiskonna elus, nii positiivsetes kui ka probleemsetes ilmingutes.
Aine õpitulemusi sõnastades on tuginetud aine põhjendustest lähtuvatele rõhuasetustele. Neli peamist argumenti aine lülitamiseks kooli õppekavasse ning ka neli peamist eesmärki on:
- respekti kujundamine erineva maailmavaatega inimestesse – üksteist arvestav ja austav suhtumine ühiskonnas aitab kaasa maailma erinevalt nägevate inimeste rahulikule kooselule (eelkõige õppe- ja kasvatuseesmärgid 1–2);
- kultuuripärandi mõistmine – aine aitab mõista ajalugu, kirjandust ning kultuuri, sest religioon ja uskumused on olulised mõjurid üksikinimeste ning kogukondade elus (eelkõige eesmärgid 3, 5, 6);
- kõlbelise arengu toetamine – erinevate maailmatunnetusviiside tundmaõppimine aitab kaasa kriitilisele pilguheidule enda vastustele eetiliste küsimuste suhtes (eelkõige eesmärgid 2d, 3 ja 4), tähtis on ka empaatia ja mõistmise kujundamine, milleks ei piisa ainuüksi tekstidega töötamisest, vaid õppe lahutamatu osa on õppekäigud ning kohtumine huvitavate inimestega;
- tegelemine eksistentsiaalsete küsimustega (eelkõige eesmärgid 3 ja 4). Nõnda integreeritakse teadmised hoiakutega, oma osa on nii teadmistel kui ka isikliku maailmavaate kujunemisel.
Ainekavas on kirjeldatud kolm 35-tunnilist kursust – I kooliastmes „Tavad, lood ja väärtused“, II kooliastmes „Väärtused ja valikud“ ning IIIs „Üks maailm – erinevad religioonid“. Kui koolis pakutakse usundiõpetust enam kui ühel aastal kooliastme kohta, siis võivad ainekavas kirjeldatud kursustele lisanduda süvendavad kursused, mida koostades arvestatakse õppeaine üldeesmärke ja õpetamise põhimõtteid ning vastavas kooliastmes taotletavaid õpitulemusi ja õpitegevusi.
Usundiõpetus on võrreldes eelnevaga vähem kristlusekeskne ning samas on selles rohkem rõhku pandud õpilaste eneserefleksiooni oskuste kujundamisele. Usundiõpetuses ei saa lähtuda kristlusest kui laste oma taustast, seda enam, kui kodu seda vaadet ei toeta. Kristlus on paljudele tänastele koolilastele niisama võõras kui sikhism. Eestis on vähe piirkondi, kus me saaksime eeldada, et lastel on üldse mingi perekondlik usuline või kristlik taust. Kultuuri kaudu on kristlusel siiski oluline roll ja seetõttu on ka kristluse osa programmis suurem. Kuid usundiõpetus ei tohiks tahtlikult või tahtmatult luua pilti, et kristlus on ainus usund maailmas või et ta on teistest parem. Kristluse ja kristlike lugude käsitlemine kooli ühe või mitme aine raames on põhjendatud niivõrd, kuivõrd see aitab lapsel elus hakkama saada, mõista ja mõtestada kultuuri väljendusi, millega ta oma igapäevaelus kokku puutub.
Ainekavaalastes arutlustes on tekitanud poleemikat ning mitmeti mõistmist I ja II kooliastmes maailmareligioonide õpetamine. Lood usulisest kuldvaramust, olgu need pärit kristlikust või mittekristlikust traditsioonist, on nii endises kui ka praeguses ainekavas seotud eelkõige kõlbelise ja emotsionaalse kasvatusega. Siin (ei I ega ka veel II kooliastmes) ei ole eesmärgiks selgeks õpetada vastava religiooni õpetust, olgu see kristlus, islam, budism või miski muu. Ainekavasse lülitatud lood on valitud selle järgi, et need aitaksid lapsel mõtelda olulistel teemadel, mis aitaksid oma rikkuses esitada tähtsaid küsimusi ja otsida neile vastuseid. Küsimustele, mis on elus tähtis, mitu korda ma peaksin andestama, milline on hea inimene jne jne, saab eriti noores eas mõtelda eelkõige lugude kaudu, mis ärgitavad nägema uusi aspekte ning siduma küsimust igapäevase tegelikkusega. Nähtavasti on iga õpetaja kogenud, kui huvitavad ja isikupärased võivad olla laste arutlused, mis on inspireeritud neist lugudest. Lugudest lähtumine aitab lastel rääkida väga keerulistel ja abstraktsetel teemadel ning siin on usundiõpetusel selge eelis n-ö puhta filosoofia ees. Niisugusest aspektist vaadatuna ei ole tähtis, millisest usulisest või sekulaarsest traditsioonist see lugu pärit on. Näite sellest, kuidas mittekristlikust traditsioonist pärit loole ehitada üles I kooliastme tund, võib leida peatükist „Aktiivõppemeetodid usundiõpetuses“.
Peale moraalse arengu toetamise on usundiõpetuse teine eesmärk aidata lastel elada maailmavaateliselt üha mitmekesisemaks muutuvas maailmas. Algklassides ei pea mõtlema globaalselt, vaid alustama selle mitmekesisuse märkamisest enda lähiümbruses ning tõdema, et „minu sõprade seas on lapsi, keda määratleb erinev usuline ja maailmavaateline taust, kes kuuluvad erinevatesse kirikutesse või religioonidesse“. Samuti võib olla, et laps näeb oma lähiümbruses ühe või teise, algul ehk kummalisena tunduva religiooni esindajat. Suhtumist, et need pole sarvede ja sabaga tegelased, keda tuleb karta, ning sedagi, et ta oskab ja julgeb ka oma maailmavaatelisest taustast rääkida, on midagi sellist, mida ei saa lükata 9. klassi – selleks ajaks on eelarvamuslikud suhtumised juba nii kinnistunud, et neid on raske lahti muukida. Just seetõttu peaksid elemendid erinevatest religioonidest nii lugude kui ka arutluste näol olema võimalikud juba algastmes. Jutuajamistest õpetajatega võib arvata, et paljud algklasside usundiõpetuse õpetajad on võimaldanud sääraseid dialooge ja kohtumisi juba aastaid ning nende hea praktika vääris ainekavasse kirjutamist.
I kooliaste. Tavad, lood ja väärtused
I kooliastme õpitulemused kajastavad õpilase head saavutust. 3. klassi lõpetaja:
1) toob näiteid religiooniga seotud esemete, tekstide, toimingute, sündmuste ja paikade kohta; toob näiteid erinevatest religioossetest traditsioonidest pärit lugude kohta;
2) nimetab tähtsamaid rahvakalendri pühi ja selgitab nende usundilist tähendust ning kirjeldab levinumaid tähistamise traditsioone; teab oma pere traditsioone ja oskab neid teistele tutvustada;
3) kirjeldab näiteid tuues, kuidas erinevad inimeste uskumused, arvamused ja soovid;
4) selgitab oma sõnadega, mis on ausus, õiglus, kohusetunne, vastutustunne, sõnapidamine, usaldus, tänulikkus, andekspalumine ja andeksandmine, tuues näiteid oma elust või käsitletud lugudest;
5) tunneb nn kuldset reeglit ja selgitab selle järgimise olulisust, märkab kaaslase vajadusi, püüab käituda kaaslasi arvestavalt ning oskab anda hinnangut oma tegevusele;
6) toob näiteid, mille poolest on tema eriline; mõistab oma õigust jääda iseendaks; tunneb ära oma peamised tunded ning väljendab neid nii sõnaliselt kui ka loomingu kaudu;
7) mõistab, et on oluline oma eksimust tunnistada; oskab paluda vabandust; mõistab, et andestada on oluline.
Õppesisu I kooliastmel
Pühad ja traditsioonid
(Peretraditsioonid, pühade tähistamine pereringis. Hingedeaeg. Jõulud. Ülestõusmispühad. Nelipühad. Jaanipäev.)
Valitud lugusid erinevatest religioossetest traditsioonidest
(Suuline ja kirjalik pärimus. Näiteid erinevate loomismüütide kohta. Hinduism. Pimedad kobavad elevanti (mõistame asju erinevalt). Judaism. Joosepi lood (kadedus, töökus, andestus). Budism. Siddharta Gautama kohtab vana meest, surnut ja erakut (kannatused ja abi, rikkus ja vaesus). Kristlus. Tähendamissõna halastajast samaarlasest (ligimesearmastus, kuldne reegel). Islam. Muhamed ning tõe rääkimine.)
Väärtuskasvatus
(Maailm meie ümber. Elu pühadus ja loodushoid, esivanemate loodustunnetus. Iga inimese ainulaadsus. Julgus jääda iseendaks. Eneseväärikus. Erinevad inimesed minu ümber. Üksteisemõistmine ja lugupidamine. Ligimesearmastus. Andekspalumine ja andeksandmine. Reeglite ja seaduste mõte ning tähtsus. Südametunnistus. Usu mõju inimese elule. Kohusetunne. Vastutustunne. Lubadused ja nende täitmine. Sõnapidamine. Tõde ja vale. Rikkus ja vaesus. Tänulikkus ja virisemine. Rõõm ja mure. Usaldus ja lootus. Hirm ja turvalisus.)
I kooliastme kursus on „Tavad, lood ja väärtused“. Endise pealkirja „Vanavanemate pärand“ asendamise põhjuseks oli eelkõige soov peegeldada seda, et tegeldakse lapse eluliste probleemidega. Kursus keskendub eelkõige lapse oma valikutele ja tõekspidamistele. Moraalse arengu toetamiseks ja küsimuste esitamiseks on narratiividel asendamatu roll. Juba eelmise ainekava juures rõhutati, et tuleks käsitleda lugusid erinevatest usulistest traditsioonidest, kuid ainekavas see ei peegeldunud. Nüüd on väärtuste käsitlemiseks ainekavasse lisatud lugusid erinevatest usulistest traditsioonidest. See ei tähenda, et lastele tuleks need religioonid selgeks õpetada, vaid erinevad lood aitavad mõtestada laste endi igapäevaseid valikuid ning annavad järelemõtlemiseks toitu. Tuleb avada nende lugude üldinimlik sõnum ning siduda see õpilaste küsimuste ja kogemustega. Sobivate eakohaste õppemeetodite valikuga arendatakse metafoorse keele ning sümbolite mõistmist.
Kui aga koolis või piirkonnas on nende religioonide esindajaid, on põhjust ka religioone käsitleda. Siiski ei tule sel juhul algklassides käsitleda mitte religioonide õpetust, vaid vastavat religiooni, nagu see selle religiooni järgijate valikutes ja igapäevaelus ilmneb. Õpilastelt ei oodata veel süstemaatilisi teadmisi, vaid seda, et nad oskavad tuua näiteid religiooni avaldumise kohta igapäevaelus, olgu need siis lood, esemed, sündmused või paigad, ning märkavad, et erinevatel inimestel on erinevad traditsioonid, samas jagame olulisi väärtusi. Just esimesel kooliastmel omandatud arusaam, et erinevus rikastab, ning julgus olla teistest erinev annab aluse edaspidisele austavale ja avatud suhtlemisele.
Moraalse arengu toetamisel tuleb hoolega jälgida, et õpetus ei kujuneks formaalseks heade kommete üle moraliseerimiseks, vaid õpetaja peab looma avatud ja turvalise õhkkonna, mis stimuleerib autonoomsete väärtusvalikute tegemist, kus õpilane saab oma tegusid ning otsuseid mõtestada.
Siinses kultuuriruumis puutuvad lapsed kokku erinevate pühadega, millel on nii kristlik kui ka rahvausundiline taust: peretraditsioonid, hingedeaeg, jõulud, ülestõusmispühad (kevadpühad), nelipühad (suvisted) ja jaanipäev. Neid pühi käsitledes tuleks rõhutada mõlemat tausta ning teha tihedat koostööd inimeseõpetuse õpetajaga, kuna selleski aines käsitletakse neid pühi. Ära ei tohiks unustada, et suuremaid pühi tähistavad kristlikud konfessioonid erinevalt ja erineval ajal (nt jõulud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikus).
II kooliaste. Väärtused ja valikud
Õpitulemused. 6. klassi lõpetaja:
1) toob näiteid väärtuste ja moraalinormide rolli kohta üksikinimese elus ning ühiskonnas; selgitab näiteid tuues, kuidas mõjutav religioon või sekulaarne maailmavaade inimeste väärtusi, valikuid ja otsuseid;
2) tunneb nn kuldset reeglit ning suuremates maailmareligioonides sõnastatud tähtsamaid eetilisi printsiipe (austa elu, teist inimest ja omandit, ära tunnista valet); toob näiteid nende toimimise kohta;
3) nimetab käsitletud voorusi ning oskab neid lahti mõtestada, tuues näiteid vooruste avaldumise kohta inimeste käitumises;
4) nimetab enda jaoks olulisi väärtusi ja kirjeldab õpitu valguses, kuidas need tema toimimist kujundavad ning valikuid mõjutavad;
5) suhtub lugupidavalt erinevatesse maailmavaatelistesse tõekspidamistesse, tunneb igapäevases elus ära mõningaid maailmavaatelistel erinevustel põhinevaid diskrimineerimise juhtumeid; pakub välja konstruktiivseid toimimisvõimalusi, et lahendada lihtsamaid väärtuskonflikte.
Õppesisu
Eetika alused
(Inimese elu mõte. Saatus, vabadus ja vastutus. Erinevad reeglid ning seadused. Kirjutatud ja kirjutamata seadused. Erinevad vastused küsimusele, mis on õnn, mis on õige ja hea. Kuldne reegel. Põhilisi eetiliste valikute printsiipe maailmareligioonides: austa elu, teist inimest ja omandit, ära tunnista valet. Kardinaalvoorused: õiglus, vaprus, enesedistsipliin (mõõdukus), (elu)tarkus, usk, lootus, armastus. Inimõigused.)
Väärtused, mina ja teised inimesed
(Autoriteedid ja väärtuste hierarhia. Eeskujud, iidolid, Jumal. Inimeste tõekspidamiste sarnasused ja erinevused, väärikus. Iseendaks jäämise raskused. Üksi ja koos. Sallivus ja lugupidamine – suhtumine teistsuguste vaadetega inimestesse ning teistesse usunditesse. Eelarvamused ja diskrimineerimine.)
Eetika keskseid küsimusi (religioonides ja enda elus)
(Suhtumine loodusesse. Religioon ja teadus. Armastus ja sõprus, ustavus. Andekspalumine ja andestamine, leppimine. Õigus ja õiglus. Tähelepanelikkus ja hoolivus nõrgemate suhtes. Solidaarsus. Rikkus ja vaesus. Kadedus ja heategevus. Sõna jõud: tõotused, sõnapidamine, hinnangute andmine, ausus, silmakirjalikkus.)
II kooliastme kursus „Väärtused ja valikud” rõhutab endisest „Eetika“ kursusest enam seda, et rõhuasetus pole mitte filosoofilis-akadeemilisel poolel, vaid teatud põhimõtetest lähtuvate valikute tegemisel ja praktilisel aspektil. Ainekava üldine mitmekultuurilisus peegeldub ka siin. Mõni õpetaja on olnud nõutu – kas kümmet käsku enam ei õpetatagi. Kümmet käsku pole välja jäetud, kuid nende kõrval käsitletakse erinevate religioonide ja maailmavaadete eetilisi printsiipe. Olukorras, kus enamik kooliõpilasi ei pea ennast kristlasteks, oleks lähtumine ainult kristlusest põhjendamatu. Võrreldes eelmise ainekavaga on mõned teemad, mis kattuvad inimeseõpetusega (nt liikluseeskirjad, vanemate ja laste suhted, töö, suhted poiste ja tüdrukute vahel), tihedast teemade sõelast välja jäänud.
Rõhuasetus lapse enda arengule, väärtuste avaldumisele igapäevaelus ja refleksioonile peegeldub sõnastuses, mis eelistab umbmäärase väljendi „arutleb üldinimlike moraalinormide üle“ asemel „analüüsib enda jaoks olulisi väärtusi ja kirjeldab, kuidas need tema toimimist kujundavad“. II kooliastme eetikateemade käsitlemine ei tohiks jääda puhtteoreetiliseks. Erinevate teemade käsitlemise aluseks tuleks valida lood, mis pärinevad erinevatest religioossetest traditsioonidest või ka konkreetsetest inimestest, kes on oma elu ja tööga järginud olulisi eetilisi printsiipe ning võiksid noorele inimesele olla eeskujuks. Siia sobivad suurepäraselt ajakirjanduses ilmunud artiklid, millest otsitakse väärtusotsuseid ning mis ergutavad vestlust. Suurepärane oleks, kui õpilased saaksid selle kursuse raames ise mõne sotsiaalprojekti planeerimises ja elluviimises osaleda.
Õppetegevustes rakendatakse aktiiv- ja probleemõppe põhimõtteid, üha rohkem pööratakse tähelepanu küsimuste esitamise ning probleemide märkamise oskusele, koostööoskustele ja teiste arvestamisele, hinnangute andmisele ning nende põhjendamisele.
Väärtuskasvatust ei tohi taandada dressuurile või formaalsele moraliseerimisele. Väärtushoiakute kujunemisel on väga tähtis roll varjatud õppekaval, mis realiseerub kooli- ja klassikeskkonna, õpetaja ja õpilaste vaheliste suhete ning õpetaja isikliku eeskuju kaudu. Eriti teismeeas on moraalilugemise kasutegur väike või tihti isegi vastupidise efektiga. Äärmiselt oluline on kaasata õpilased aruteludesse, anda võimalus reflekteerida, millised on nende väärtused ning kuidas need avalduvad nende elus; võimaldada nii enesekohast kui ka üldisemat kriitilist analüüsi.
III kooliaste. Üks maailm, erinevad religioonid
Õpitulemused
- oskab religioone klassifitseerida ja nimetada maailma erinevates osades enam levinud religioone; teab Eestis levinud suuremaid religioone, eristab suuremaid konfessioone ja usulisi rühmitusi;
- selgitab käsitletud religioonide õpetuse ja eetika põhiseisukohti ning tunneb nende religioonide teket, tähtsamaid suurkujusid, usulisi rituaale ja kultuuriväljundeid;
- toob esile erinevate religioonide sarnasusi ja erinevusi, analüüsib näiteid tuues erinevate maailmavaadete mõju inimese ning ühiskonna elus nii positiivsete kui ka probleemsete ilmingutena;
- oskab analüüsida religioossete konfliktide põhjuseid; tunneb ära eelarvamusliku ja sildistava suhtumise; pakub võimalusi erinevate religioossete vaadetega inimeste dialoogiks ning koostööks;
- sõnastab oma maailmavaate mõningaid jooni; analüüsib enda maailmavaatelisi tõekspidamisi käsitletud maailmavaadete valguses.
Õppesisu
Sissejuhatavad probleemid
(Millesse inimesed usuvad ning kuidas avaldub usk inimeste elus? Mis on religioon? Usundite ja maailmavaadete mitmekesisus. Ülevaade religioonide levikust maailmas (levikugeograafia ja statistika). Miks on vaja usundeid tunda? Maailma seletamise erinevad võimalused. Religioon ja teadus. Usk ja ebausk. Religioonide suhted.)
Tutvumine erinevate religioonidega
Sümbolid. Rajajad ning mõned kesksed tegelased. Pühad tekstid ja raamatud. Maailma alguse lood. Inimese suhe loodusega. Inimesekäsitlus. Olulisemad pühad ja rituaalid. Pühad paigad. Eetika.
III kooliastme kursus „Üks maailm – erinevad religioonid” rõhutab endisega „Maailmareligioonid” võrreldes enam seda, et vaatamata erinevusele on meil jagatud maailm ning võimalus leida ühisosa ja koostööd. Ära on jäänud nõue, et peab käsitlema ühte loodususundit, kahte polüteistlikku ja kahte monoteistlikku usundit. Selle asemel on nõue käsitleda vähemalt viit maailma religiooni. See võimaldab tutvustada tänapäeval tegutsevaid ja mõjukaid religioone. Ühe religiooni sees vaadeldavate aspektide hulka on vähendatud ning soovitatud on keskenduda vastava religiooni jaoks olulistele tahkudele. Sellega kaasneb kaks põhimõttelist muudatust. Kuna aspekte on vähem, saab hoolikalt valitud väheseid aspekte käsitledes minna sügavuti ning tutvustada religioone nende sisemises mitmekesisuses. Teiselt poolt saab erinevate religioonide juures rõhutada pisut erinevaid teemasid – neid, mis vaadeldava religiooni jaoks on tähtsad. See raskendab küll erinevate religioonide omavahelist võrdlust, kuid on sisuliselt ausam. Ega ei meeldiks ju meile, kui näiteks riike võrreldaks nafta kaevandamise järgi ning see, mis Eestile oluline on, jäetaks hoopis välja. III kooliastme kursuse järel peaks õpilane oskama sõnastada oma maailmavaate mõningaid jooni; analüüsida enda maailmavaatelisi tõekspidamisi käsitletud maailmavaadete valguses, tuues esile sarnasusi ja erinevusi.
Kirjeldatud kursuste kõrval võib kool lisada igal kooliastmel süvendavaid kursusi tingimusel, et nende koostamisel arvestatakse õppeaine üldeesmärke ja õpetamise põhimõtteid ning taotletavaid õpitulemusi ja õpitegevusi.
Töökava
Kogumikus esitatud töökava on üks võimalik näide, kuidas seda koostada – selle kopeerimine pole vajalik ega ka soovitatav. Õpetaja peab siin tegema oma korrektuuri paikkonna, õpilasrühma ning kooli võimaluste järgi. Iga õpetaja saab teemade kaupa teha oma rõhuasetused ning tundide arvu teemati teisiti jagada. Akadeemiliselt vähem andekate õpilaste puhul peaks keskenduma kõige olulisematele konkreetsetele mõistetele ning neid järgmistes tundides kordama; uut teemat käsitledes peaks õpetaja siduma seda eelmiste teemadega ja ka teistes ainetes õpituga (nt uue religiooni puhul võrdlema seda juba õpitutega, viitama geograafias, ajaloos ja teistes ainetes õpitule). Akadeemiliselt andekamad õpilased võiksid sobival teemal uurimistöö teha. Religiooni teadusliku uurimise esmaseid kogemusi saavad õpilased ise uurimistööd koostades või andekamad õpilased aineolümpiaadil osaledes. Sellest, kuidas sotsiaalainetes õpilastega uurimistööd kirjutada, kirjutab oma artiklis Anu Toots. Uurimusliku töö koostamise võimalusi vaevad oma artiklis Nete Tutsu ja Toomas Jürgenstein.
Koostöö on usundiõpetuse õnnestumisel võtmesõna. Mitmed teemad, mida usundiõpetuses käsitletakse, haakuvad inimeseõpetuse, eesti keele ja kirjanduse, ajaloo, ühiskonnaõpetuse ning teistegi ainetega. Nii klassijuhataja kui ka nende ainete õpetajatega tehtav koostöö rikastab vastastikku ning on heade suhete aluseks. Kuigi vältida tuleks ilmselget kordamist ning dubleerimist, on usundiõpetusel samade teemade kohta oma kindel nišš. Näiteks käsitletakse inimõigusi 3. ja 4. klassi inimeseõpetuse tundides. Kui usundiõpetus 5.–6. klassis sama teema juurde pöördub, ei pruugi siiski eeldada, et õpilased õpitut mäletavad. Usundiõpetuse tund peaks avama inimõigused just usuga seotud aspektidest (õigus uskuda ja mitte uskuda, õigus oma usku vahetada jne). II kooliastme õiguse ja õigluse teema on käsitletud I kooliastme usundiõpetuses ning ka inimeseõpetuse ja kirjanduse tundides. Usundiõpetuse II kooliastme tunnis avatakse see teema uue nurga alt – õiglase sõja kriteeriumidest ehitatakse arutluse kaudu sild õiguse ja õigluse avaldumisele ning selle vastu eksimisele õpilaste igapäevaelus ja ühiskonnas. Samuti võivad töökavas näidetena kasutatud lood juba varem (usundiõpetuses või eesti keeles ja kirjanduses) käsitletud olla. Neid võib teistega asendada, kuid samaaegu on vahel kasulik tulla tagasi loetud ja juba tuttavate tekstide juurde ning avastada neis uusi nüansse.
Usundiõpetuses tehtav koostöö ei piirdu ainult kooliga, vaid sellel ainel on tugev kogukondlik lisaväärtus. Koostöövõimalusi lastevanemate ja usuliste ühendustega on oma artiklites avanud Sirje Järvet (Usundiõpetuse õppekäigud Audru kooli näitel) ning Urmas Viilma (Perekond, kool ja usulised ühendused).
Põhikooli usundiõpetuses pole siiani kasutada trükitud õpikuid ega töövihikuid. Sestap on oluline osa kiirköitja vahele köidetud töölehtedel või õpimapil. See võimaldab talletada tähtsamad mõisted ja lood ning jälgida arengut erinevate tööde, õpipäeviku või lühikirjutiste põhjal. Säärane mapp annab tagasisidet õpilasele ja õpetajale ning ülevaate lastevanematele tunnis tehtavast.
Hindamise eesmärgid on juhtida ja soodustada õppimist, kontrollida edasijõudmist ning anda õpetajale tagasisidet õpetamise kohta. Näiteks on I kooliastme „Tekkelood“ juures hinnatud arutlusoskust, ent kui õpetaja tunneb, et klassis on arutlusoskust vara hindega hinnata, saab ta õpilaste arutlustest vajalikku tagasisidet, kuidas nad on teemat mõistnud ning kuidas oskavad oma mõtteid sõnastada. See, mida õpetaja hindab, annab õpilasele aimu, mida õpetaja ootab. Õpilased peavad saama aru hindamise põhimõtetest. Õpetajapoolse juhendamise korral aitavad sõnastatud hindamiskriteeriumid õpilastel endilgi oma õppimist suunata. Hindega saab anda tagasisidet, kuidas on õpilane käsitletud materjali mõistnud ning kus on vajakajäämisi, mida peab veel omandama, et edaspidi hakkama saada. Kindlasti on hindega hindamisest olulisem suuline sisuline tagasiside, mille õpilane oma kirjalikule või suulisele tööle saab. Kuna õppimine on protsess, siis peaks õpilasel olema võimalus õpitud vigade või saadud tagasiside põhjal oma tööd parandada.
Usundiõpetuse aineraamatu sisust
Järgnevalt leiab hea lugeja õppeprotsessi kirjelduse, kus on ainekavas kirjeldatu lahti seletatud, toodud ära lõimingu (vt ka kogumikku „Lõiming“ ) ja hindamise võimalused ning iga kursuse kohta on ära toodud ka üks võimalus töökava koostamiseks. Oluliseks lisalugemiseks on läbivate teemade kogumik „Läbivad teemad õppekavas ja nende rakendamine koolis”, kus on vaatluse all neli läbivat teemat: . „Kultuuriline identiteet“, kus on teiste seas ka Toomas Jürgensteini artikkel religionist õpilase identiteedi kujundajana, „Teabekeskkond“ ning „Tehnoloogia ja innovatsioon“ ja „Väärtused ja kõlblus“, mis on väga tihendalt seotud usundiõpetuse aine eesmärkidega.
Avatud ja enesereflektiivse hoiaku kujundamise eeldus on, et tunnis toimub arutelu. Õpilasi on vaja julgustada oma arvamust väljendada. See eeldab aga turvalise ja salliva õhkkonna loomist, delikaatsete teemade käsitlemisel ehk isegi eraldi tunde poistele ja tüdrukutele. Arutluspõhise tunni ülesehitamise põhimõtetest on pikemalt oma artiklis „Arutluspõhine tund“ kirjutanud Aleksandra Sooniste, kes ise töötab eelkõige II ja III kooliastme õpilastega. Ulvi Uutari ja Olga Schihalejevi artiklist (Aktiivõppe metoodika) leiab nõuandeid, mis meetoditega arutlust ja eneserefleksiooni parandada. Siin tutvustatavad rollimängud, debatid ja teised meetodid võimaldavad käsitleda ka delikaatseid teemasid viisil, mis ei sea ebamugavasse olukorda veidi ebatraditsioonilisema vastuse andnud õpilast. Artiklis leiduvate metoodiliste näidete põhjal saab iga õpetaja neid edasi arendada ning erinevatele teemadele kohandada.
Õpetuse diferentseerimine võimete ja huvide põhjal on oluline igas aines. Üks võimalusi õpilasel endal huvitava teemaga süvitsi minna, samas arendada akadeemilisi oskusi ning minna algallikatele ning igapäevaelule lähemale on uurimistöö. See ei ole ainult andekate ega gümnasistide pärusmaa. Väiksemahuline empiiriline uurimus laseb vahetult kogeda religiooni sisemist mitmekihilisust. Uurimusliku töö koostamise võimalusi vaevad oma artiklis Nete Tutsu ja Toomas Jürgenstein (Uurimustöö võimalused põhikoolis).
Kuigi teadmised erinevatest religioonidest on oluline eeldus vastastikuse mõistmise ja lugupidamise kujundamiseks, ei ole teadmised veel tingimatu eeldus tolerantseks suhtumiseks. On tähtis, et õpilased saaksid kogemuse, et religioon pole ainult ajalooline või kaugete maade nähtus, vaid neil oleks võimalik kohtuda nende paikkonnas elavate inimestega ning teha õppekäike. Niisuguseid õppemeetodeid on vaja ette valmistada ning läbi mõelda, mida teha õpilastega enne ja pärast õppekäiku või külalise kutsumist. Oma kogemusi õppekäikude korraldamisest, külaliste kutsumisest ning avastusõppest jagavad õpetajad Aleksandra Sooniste (Õppekäik ja õuesõpe usundiõpetuse tundides) ja Sirje Järvet (Usundiõpetuse õppekäigud). Erinevate õpistiilide arvestamisel on lisaks verbaalseid võimeid eeldavatele meetoditele kasutada teisigi, nt mandala tegemist, kollaaže ja filme.
Infotehnoloogia kasutamine rikastab usundiõpetust, adekvaatse ja usaldusväärse info leidmise ning kriitilise töötlemise oskus vajab sihipärast suunamist ja läbimõeldud tegevust. Lehte Jõe on teinud aastaid koostööd oma kooli arvutiõpetuse õpetajaga ning välja töötanud programmi, kuidas lõimida usundiõpetust teiste ainete ja läbivate teemadega huvitavalt ning kasulikult (IKT vahendite kasutamine usundiõpetuses). Artiklis on toodud mitmeid viiteid, kust nii õpilane kui ka õpetaja leiavad asjakohast infot. Külaliste kutsumise kõrval annab ülesanne otsida internetist Eestis tegutsevate erinevate maailmareligioonide esindajate kohta infot võimalust kogeda religiooni avaldumist tänases Eestis.
Silja Härm on oma magistritöö põhjal kirjutanud artikli piiblialasest kirjandusest usundiõpetuse tunnis (Piiblialane kirjandus usundiõpetuses). Õpetaja saab ülevaate selleteemalisest õppematerjalist ning selle sobivusest ja kitsaskohtadest koolis kasutamisel. Artikkel on varustatud analüüsivahendiga, mis aitab ka teiste õppematerjalide kohasust igal õpetajal endal hinnata.
Urmas Viilmaa arutleb perekonna, kooli ja usuliste ühenduste omavaheliste suhete ning koostöövõimaluste üle (Perekond, kool ja usulised ühendused). Juba eespool mainitud OSCE juhised sisaldavad tingimust, et kuigi õpetamise vastutus lasub koolil, ei tohiks õpetamise laad kahjustada või eirata perekondade ja usulise ühenduste rolli väärtuste õpetamisel noortele inimestele.
Head raamatu lugemist, kasutamist ja usundiõpetuse jätkuvat arendamist!
Põhikooli valdkonnaraamat SOTSIAALAINED 2010