Tiit Hennoste, 2010
Netikeel on arvutisuhtluses kasutatav keel. Seda hakati uurima kohe pärast arvutite laiema kasutuse algust, eriti 1990. aastate teisel poolel. Alguses tõlgendati teda kui omaette allkeelt, aga uuel sajandil on tema sees leitud omakorda erinevaid allkeeli.
Mida on arvutisuhtlus keelele kaasa toonud?
Esiteks. Arvuti ei ole lihtsalt käe pikendus, nagu kirjutusmasin. Ta on omaette meedium, mis lubab teksti kirjutada teistmoodi kui varem. Näiteks saab siin mitmeid kordi ja kiiresti teksti parandada, pikki tekstiosi kergesti ümber tõsta, ekraani poolitades vaadata korraga üksteisest kaugel olevaid tekste, tõsta lõike kergesti ühest tekstist teise jms. Arvutis saab kasutada erinevaid märke või pilte (emotikonid jms), teha kergesti tabeleid ja jooniseid, mis varem nõudsid suurt vaeva ja erioskusi. See lubab ja ka nõuab teistmoodi lähenemist teksti tegemisele kui varem.
Arvutikirjutamise mõjude suhtes on oldud väga kahtleval seisukohal. On kardetud, et arvuti hävitab kirjaoskuse ning kirjakeele. Selle näiteks on tavaliselt toodud arvutis kasutatavaid ja kirjakeelest kõrvale minevaid keelendeid ja konstruktsioone. Analüüsid eri kultuurides on aga näidanud, et asi on hävimisest kaugel. Esiteks on suur hulk neid konstruktsioone tegelikult suulises suhtluses kogu aeg olemas olnud. Arvutisuhtlus on neid täiendanud eeskätt uute variantidega, mida kõnes mõnikord kasutada ei saagi (nt kõigi täishäälikute ärajätmine sõnast, mis on praktiliselt hääldamatu). Teiseks aga on saanud selgeks, et selliseid konstruktsioone on tegelikult vaid mõni protsent sõnadest ja need koonduvad üksikute sõnapesade ümber.
On väidetud, et arvuti hävitab mõtlemise, sest kirjutades mõtles inimene enne pikalt, kui lause kirja pani, nüüd aga asub kohe tippima. Tulemuseks on segased, halva keelega tekstid. Tegelikult on meie loomulik tekstitegemise viis just spontaanne. Aga seni sai see realiseeruda ainult suulises suhtluses, mis on inimese loomulik suhtlusviis. Kirjutada polnud nii võimalik, sest iga ümbertegemine nõudis suurt tehnilist vaeva. Alles arvuti võimaldab meil ehitada teksti võimalikult loomulikult. Samas nõuab (ja lubab) arvutil kirjutamine aga mitmekordset teksti redigeerimist ekraanil.
Teiseks. Arvuti on toonud kaasa mõned uued kirjalikud teksti- ja suhtlustüübid: e-mailid, netikommentaarid, MSN dialoogid, jututoad, Twitteri minitekstid, kollektiivse kirjutamise (wiki-kirjutamine) jms. Osa neist on keelelt väga sarnased tavaliste kirjalike tekstidega, osa aga on loonud täiesti uued registrid suhtluses.
Üks netisuhtluse eripärane joon on mahupiirang. Mitmed tekstitüübid (SMS, Twitter) lubavad ainult väga lühikesi saadetisi, millesse kirjutaja peab oma sõnumi ära mahutama. See õpetab teksti senisest tihedamalt sõnastama, aga nõuab ka tihti erinevaid lühendamisi ja väljajätteid.
Täiesti uus nähtus on spontaanne reaalajas toimuv kirjalik dialoog. Varem olid sellised dialoogid kasutusel ainult suulises vormis. Kesksed tekstitüübid on siin MSN-dialoogid ja jututubades toimuvad paljude osalejatega vestlused. Dialoogi jooni on netikommentaarides, milles tihti reageeritakse kiiresti ja spontaanselt mõnele eelmisele postitusele.
See uus register paikneb oma taustamõjurite poolest suulise ja kirjaliku keele vahepeal. Ühest küljest on tegu kirjaliku keelevormiga, teisalt aga dialoogiga, mis toimub reaalajas, suhteliselt kiiresti ja spontaanselt. See nõuab kiiret kirjutamist, mis omakorda eeldab teksti tegemist kiirendavaid võtteid – lühendamisi ja väljajätteid. Teisalt aga tuleb rakendada arvuti omadustega sobivaid dialoogi ehitamise vahendeid ja võtteid, mis seni olid kasutusel ainult suulises suhtlusvormis.
Kolmandaks. Arvutisuhtluse eripäraseid jooni on piiri nõrgenemine suhtlussituatsiooni eri tüüpide vahel. Klassikalises suulises suhtluses keskenduvad suhtlejad ainult ühele vestlusele, arvutisuhtluses on tavaline, et inimene suhtleb korraga mitmes suunas (nt vahetab MSNe, kirjutab lugu, loeb e-posti jne). Varem oli argise ja avaliku suhtluse piir küllalt selge, netis võib korraga suhelda mõlemal viisil (nt jututoas). Tulemuseks on klassikalise argise ja avaliku suhtluse piiride hajumine ja koos sellega nt argiste keelendite kandumine ka avalikku teksti.
Klassikaline suhtlus on personaalne, suhtlejad teavad üksteise sotsiaalseid omadusi, hierarhiaid, õigusi ja kohustusi jne. Arvutis suhtlevad tihti vaid nimemärgid, pseudonüümid, mis varjavad sotsiaalseid tunnuseid. Järgnevas mõned olulised netikeele erijoonestikud, mida on oluline uurida ja mõista.
Netikeele erijooni
Teksti tihendamine ja lühendamine
See on netikeele keskne erijoon, mille taustaks on vajadus piirata sõnumi mahtu ehk kasutatavate märkide arvu ja/või kiirendada sõnumi tegemist.
- Suurtähtede ja kirjavahemärkide ärajätmine sealt, kus saab ilma läbi, sümbolid (emotikonid jm) sõnade asemel ehk keele hieroglüüfistumine.
- Lühendid: kirjakeele tavalühendid (n-ö, st), suulise keele tavalised lühendvormid (vä, sis, nüd, suht), n-ö konspektistiil (pühap), netisuhtluses kasutatud erilühendused, mida iseloomustab täishäälikute maksimaalne ärajätmine (vbnds ‘vabandust’, krt ‘kurat’), üksiktähed täheühendi asemel (ks > x, ts>c, z, hv > ff, f, taguocca, vaffa, juuxed, nac ).
- Ühe postitusega saadetud lausungid on tavaliselt lühikesed (keskmiselt 3–5 sõna). Olema-verbi ärajätmine ka tavalistes lausetes (Koidu vend jah paras tegelane. Sul auto load muidu olemas? mul aega veel lühendada ka laupäevani).
Suulise ja/või argikeele jooned kirjalikus tekstis
- Suulise keele jooned: häälduspärane kirjutusviis (hia, nujah, öheksa), suulised liitsõnad ja liitfraasid (missa, kesse, maitea ‘ma ei tea’, jadeaga ‘head aega’), üneemid (mm, ee).
- Argisõnad (irisema, jahuma, megalühike), kirjakeele sõnadest argisõnade tegemine argituletuse abil (mill, reffid ‘reformipartei’).
- Mitteverbaalse tegevuse kirjeldused ja märkimised: naer (hahaha, hehee), helide ja häälitsuste märkimine (aevastus: uähyou, oksendus: väkk).
- Suulisele kõnele lähedane tugev emotsioonide väljendamine. Emotikonid (ülivaldavalt positiivsed!), suurtähed, tähe- või märgikordused, tähtede kordamine (venitused) (Dziiiiiizas, iimeee küll), üksiksõnade rõhutamine suurtähtedega (mind LIHTSALT häirib), läbivalt suurtähtedega teade (AALRRIIGGHHTT!!!) = karjumine, pahameel.
Netidialoog ja selle ehitamise erijooned
Siin tuleb kõigepealt teha vahet kõnevooru ja saadetise vahel. Kõnevoor on sisult, vormilt ja funktsioonilt terviklik sõnum. Saadetis on ühe korraga saadetud tekstitükk. Ühe vooru võib saata ühe saadetisega, aga jagada ka mitme saadetise vahel. Siin on erinevus MSN-dialoogide ja jututubade ehk polüloogide vahel. Jututubades kehtib peaaegu alati, et saadetis=voor. Paljude suhtlejate puhul ei saa kirjutaja kindel olla, kuhu nt tema lause teine pool võib sattuda. Dialoogides on tavaline, et voor (ka lause) saadetakse mitme järjestikuse saadetise abil.
Teisalt on oluline, et teksti ei saadeta tähthaaval (vrd suulise suhtlusega, kus saame teksti häälikute kaupa), vaid pikemate tükkidena, mille pikkus ja sisu võib olla erinev (lause, mitu lauset, osa lausest, sõna). Pikema teksti kirjutamine võtab aega, seetõttu on saadetiste vahel alati pausid (erinevalt suulisest suhtlusest, kus voorude vahetamine toimub üldjuhul ilma pausideta). Partner küll näeb, kas teine kirjutab, aga tavaliselt ta seda ei jälgi. Kuna tegemist on dialoogiga, siis kasutatakse siin tihti samasuguseid partikleid vooru alguses, nagu suulises kõnes (noh, kuule, oota).
Vaatame ühte näidet MSN suhtlusest. Esimeses veerus on kellaaeg, teises saatja nimi, kolmandas tekst. Saatja nimi ja kõik muud nimed on muudetud.
12:23:16 Juula kuule
12:23:24 Juula kas kõik need sõnad sealt lehelt
12:23:36 Juula tuleb koos tähendustega pähe õppida?
12:23:49 Alma mhm
12:23:54 Alma ja sugu peab teadma kaa
12:23:58 Alma sitt onju
Näeme, kuidas Juula saadab alguses partikli kuule, mis ütleb, et ta kavatseb saata mingi sõnumi. Siis saadab ta poole lausest, mis algab küsisõnaga. Ja alles kolmas saadetis lõpetab vooru ja küsimuse. Alma vastab mhm. See võib olla ise terviklik voor. Seejärel lisab ta omalt poolt infot ja kolmanda saadetisega saadab hinnangu ja küsimuse. Kõik saadetised on siin tõlgendatavad kui iseseisvad voorud. Kiire tempo toob kaasa vajaduse parandada kogemata tekkinud vigu. Põhiosa parandusi saadetakse peale oma vooru lõppu eraldi saadetisena.
15:11:55 Juta ongii nohh, ma praegu kaalun seda vestlust suulises ära kasuatdaD:
15:12:00 Juta suulsies knes*
15:12:02 Juta kõnes*
15:12:05 Juta suulises*
Põhiosa parandustest on õigekirja parandused (suulsies>suulises*). Vea põhjuseks on tavaliselt trükkimisviga (löömine õige tähe kõrval olevale klahvile, kahele klahvile korraga, klahvide järjekorra äravahetamine jm). Tegelikult parandatakse ainult paarkümmend protsenti löömisvigadest. Sealjuures on vooru viimastest sõnadest parandatud umbes pooled, aga eespool olevatest ainult 10%. Harva parandatakse nt grammatikat või lisatakse mõistmiseks vajalikke sõnu (suulises >suulises knes*).
Suhtluses võib tekkida olukord, kus üks pool väsib ootamast ja hakkab partnerit suhtlema ärgitama. Selleks kasutatakse mitmeid võtteid, neist olulisemad on erinevad kontaktsignaalid (kus oled? Auuu?), küsimused ning eneseparandused pärast pausi.
20:48:12 Jaan no nüüd nad enam vast ei räägi, sest ma ütlesin, et lähen eemaleicc
20:48:58 Jüri Hahaha 😀
20:49:25 Jüri Oota aga mille peale Sul see homne eksam siis tuleb ?
20:49:35 Jüri hommne*
20:50:44 Jaan Eesti keele foneetika ja fonoloogia /…/.
Jaan ei soovi eriti suhelda, Jüri aga soovib. Peale Jaani pikemat vaikimist saadab ta naeru (Hahaha). Järgneb ikka vaikus. Seejärel saadab ta küsimuse. Küsimus nõuab dialoogilise suhtlusnormi järgi vastust. Aga ta ei oota vastust ära, vaid saadab lisaks paranduse, milles parandab oma õige keelelise vormi valeks (homne>hommne*). Seegi on partnerit vastama ärgitamise rollis, sest muidu Jüri vigu ei tee.
Artikkel on esmakordselt avaldatud õppekava veebis gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse valdkonnaraamatus, 2010. ISBN: 978-9949-487-55-4