Alge Sard, Tantsu- ja Kunstikool Athena, 2010
Fotograafia on aktuaalne teema, sest kõikvõimalik pildistav tehnika on kättesaadav ja laialt levinud (digifotoaparaadid, salvestavad mobiiltelefonid, arvutid). Nüüdisaegne visuaalkultuur hõlmab mitmesuguseid kergesti rakendatavaid väljundeid (digitaalpildid, interneti pildipangad, paberil fotod, trükimeedia, reklaamkujutised erinevatel objektidel). Digitaalse pildikultuuri ajastul on tahaplaanile jäänud kogemuslik ja emotsionaalne suhe pildiga. Tehnika abil vahendatud visuaalid on harjumuspärased ja igapäevased nähtused. Nende vaatamisel tavaliselt ei analüüsita, kuidas kujutised tekivad. Eesmärgistatud ja teadlik fotograafiaga seotud vahendite rakendamine kunstiõppes pakub erinevaid võimalusi uute teadmiste omandamiseks ja loovuse arendamiseks. Õppides tundma esmaseid kujutamise ja jäädvustamise viise, kanduvad teadmised ja arusaamad nüüdisaegsesse digitaalfotograafiasse. Pildimaailma teadvustatud tajumisel kaasatakse protsessi vaataja meeled, aistingud, emotsioonid, terve olemus. Lisanduvad avastuslikud kogemused ja ahhaa-elamused.
Nägemine ja vaatamine – ümbritseva tajumine nägemismeele kaudu
Fotokujutiste tekitamisele ehk pildistamisele (fotografeerimisele) eelneb nägemine ja vaatamine.
Suur osa teadmisi välise maailma kohta võetakse vastu nägemise kaudu. Ülejäänud informatsioon saadakse teiste meeleorganite abil (kuulmine, kompamine). Ümbritsevat on võimalik visuaalselt tajuda ka ilma värvikogemust saamata (heletumedus, vorm, liikumine, tekstuur). Seda võib kaudselt võrrelda mustvalge fotokujutisega.
Objektid ja esemed on silmale nähtavad neilt peegelduva valguse toimel. Väliskeskkonnast langeb silma võrkkestale valguskiirte mõjul aisting ehk ärritus. Täielikus pimeduses on nägemine võimatu, sest selleks vajatakse valgust. Näiteks valget paberilehte näeme seetõttu, et valgus peegeldub sellelt silma võrkkestale. Mida eredam on leviv valgus, seda tugevam on aisting. Näiteks musta trükikirja näeme tänu sellele, et tähtedelt peegeldub vähem valgust kui ümbritsevalt valgelt paberilt.
Vaatamisel võtab silm vastu mitmesuguseid optilisi skeeme (vorm, valgus, vari, objekti asend ruumis, mõõde). Ajus muudetakse saadud teave tervikuks. Silma võrkkestas on ligikaudu 137 miljonit rakku, mis saadavad informatsiooni nägemisnärvi ja sealt edasi peaajusse. Vastu võetakse vaid oluliseks peetud informatsioon, ülejäänu selekteeritakse välja. Sisenevast informatsioonihulgast jõuab inimese teadvusse väga väike osa.
Huvi ümbritseva vastu on see, mis vaataja silma juhib. Huvi saab väljastpoolt tekitada objektil näha oleva kaudu, seda saab ka sisemiselt, tahtlikult kindlatele detailidele suunata. Nägemine on ülimalt aktiivne protsess. Intentsionaalne ehk eesmärgistatud vaatamise võime pole kaasa sündinud, vaid see on teadlikult omandatav. See, mida inimene näeb, ei ole fotokujutis maailmast, vaid pilt, mille ta ise on aktiivselt loonud (Patzlaff 2003: 16). Mõtlemise abil mõtestatakse tajutav objekt, püütakse leida sellele tähendust ja üldist mõtet ning tajuprotsessis luuakse meelelise tunnetuse tervik (Tammert 2002: 13).
Meeltega tajutav maailm ei ole kõikidele ühesugune. Põhjuseks võib olla silma erinev tundlikkus, värviaistingud, varasemad vaatamiskogemused, teadmised ja sünesteesianähtus (ühele meeleelundile iseloomuliku aistingu või kujutluse tekkimine teise meeleelundi mõjutamisel, näiteks helide tajumine nägemiskujutistena). Tajumine on vahetu tunnetusprotsess, mis peegeldab terviklikult nähtusi, esemeid ja objekte. Taju põhineb erinevatel aistingutel. Vahetu informatsioon ümbritsevast saadakse meelte kaudu (nägemine, kuulmine, haistmine, kompamine).
Tajule on omased konstantsus (muutumatus, jäävus), stereotüüpsus (harjumuslik, muutumatu, korduv) ja valivus. Taju konstantsus avaldub esemete suuruse, vormi ja värvi suhtelises püsivuses vaatamata tajumistingimuste muutumisele. Näiteks lumi on valge, rohi on roheline ja taevas sinine. Stereotüübid on vajalikud, et vastu võetud visuaalset teavet mõista ja ära tunda. Taju valivus sõltub selle otstarbest ja eesmärkidest ning tajujast.
Rudolf Arnheim peab nägemistaju sarnaselt verbaalsele mõtlemisele väga oluliseks tunnetuslikuks ja intellektuaalseks protsessiks. Nägemistaju toetub struktuuridele, mida nimetatakse visuaalseteks mõisteteks.
Arnheim eristab kahte tüüpi visuaalseid mõisteid:
1. pertseptiivseid, mille abil tajutakse (tegelikkuse peegeldumine meelte kaudu on ladina keeles perceptio ehk „vastuvõtt, kujutlus”),
2. kujutatavaid, mille abil kunstnik teostab oma mõtted juba konkreetses materjalis (Juske 2001: 9).
Pilt ja ruum
Pildid (sh fotod) ümbritsevad meid kõikjal, on reaalsusega segatud ja tekitavad ise reaalsusi. Piltidega, mida iga päev nähakse, ollakse niivõrd harjunud, et ei tõstatata küsimust nende olemasolu kohta. Pildi tekkimise ja tekitamise üle ei mõelda – pildid lihtsalt eksisteerivad.
Pilditaju on mehaaniline ja automaatne. Pilti vaadates tajume seal kujutatud tegelikke esemeid ja ruumi, hoolimata pildi tasapinnalisusest. Ühelt poolt on pildid samasugused objektid nagu kõik teised: näiteks joonistus ei ole midagi muud kui joonte, täppide või värvilaikudega täidetud paberileht. Teisalt aga näeme joonistustel nendest elementidest moodustuvaid esemeid: maja, puud, nägu vms. Pildil kujutatu on abstraktsioon ehk üldistus, mille mõistmine sõltub meie teadmistest ja kogemustest.
Piltide märkamine ja tõlgendus sõltuvad vaatajast. Piltide tajumist mõjutavad erinevad tegurid – vanus, sotsiaalne taust, huvi, harjumused, vajadused, taju valivus, eelnevad kogemused ja grupikuuluvus. Enamasti nähakse olulist, ebaoluline muutub tähtsusetuks informatsiooniks.
On avaldatud arvamust, et võrreldes maalikunstiga muutis fotograafia pildi piiride olemust. Maali pildiväli kavandatakse tavaliselt lõpetatud tervikuna. Kadreerimine fotograafias on suhteliselt juhuslik väljalõige. Kaader, mis lõikab objekte nii vertikaal- kui horisontaalmõõtmes, on ühelt poolt foto kui kiire pilditegemise produkt, ent mõnikord ka lihtsa tähelepanematuse küsimus (Linnap 2008: 103).
Piltidel kogetakse ruumilisi objekte ruumilistena, kuigi pilt ise on tasapinnaline. Kujutises tajutakse küll ruumi, kuid see pole tegelik, kuna pildi pind on kahe-, mitte kolmemõõtmeline. Ruum on üks mateeria eksisteerimise põhivorme, mis väljendab asjade paiknemist üksteise suhtes. Kitsamas tähenduses on ruum kolmemõõtmeline ala. Tajutav ruum ei ole tegelik, vaid illusoorne ehk kujuteldav, kuhu vaataja ei saa füüsiliselt siseneda. Vastupidiselt illusoorsele pildiruumile võimaldab reaalses ruumis liikumine kindlaks teha objektide tegelikud kaugused, vahemaad ja ruumi iseärasused. Liikumisele lisanduvad visuaalsed aistingud, mis mõjutavad individuaalset ruumitunnetust.
Pertseptiivne (ld perceptio – vastuvõtt, kujutlus) ruum on silma võrkkestale tekkiv välisruumi subjektiivne, terviklik ruumiline kujutis. Pertseptiivne ruum põhjendab perspektiivi kasutamise mitmeid erinevaid meetodeid eri kultuuride ja ajastute kunstis.
Perspektiiv (ld perspicere – läbi vaatama, vaatlema) tähistab objekti kujutamist tasapinnale. Tuntuim kujutamisviis on tsentraalperspektiiv, mille puhul kõik kujutamiskiired lähtuvad ühest punktist (tsentrist). Perspektiivis kujutamine tugineb nägemisnurga vähenemisele kaugemal asuvate esemete suhtes. Võrdsed lõigud maapinnal projekteeruvad kujutamispinnale erinevate pikkustena (Linke 1998: 64). Alates renessansist põhineb tsentraalperspektiivil klassikaline maalikunst, nagu ka enamik tänapäeval käibivatest kujunditest (joonistatud pildid, fotod, ekraanidel kuvatavad kujutised).
Linnuperspektiivi ehk kavaljeeriperspektiivi ehk vaate puhul kõrgeimast vaadeldavast punktist jääb silmapiir pildipinna ülemisse kolmandikku.
Konnaperspektiivi ehk perspektiivvaate puhul madalaimast punktist jääb silmapiir pildipinna alumisse kolmandikku.
Euroopa lapsed näevad enne kaheksandat eluaastat oma visuaalses keskkonnas pidevalt tsentraalperspektiivseid pilte (teleripilt, fotod, pildiraamatud). Sellegipoolest ei hakka nad seda joonistustes kasutama enne kaheksaseks saamist. Pärast seda kaob koolihariduse mõjul spontaanne kujutamisviis ja asendub tsentraalperspektiiviga (Juske 2004: 82). Laste kujutamisoskus ja ruumitunnetus sõltub kultuurikeskkonnast, õpetamisest ja kontaktidest piltidega.
Tavaliselt kogetakse ümbritsevat maailma vaataja silmade kõrguselt. Madal ja kõrge vaatenurk on vähem levinud. Erinevaid vaatenurki saab teadlikult rakendada – vaateplatvormil, hoonete ülakorrustel, maapinna lähedalt ümbrust vaadeldes. Visuaalgrammatikas tunnistatakse silmade kõrguse suhe objektiga samaväärseks, alt üles vaade aupaklikuks ja ülalt alla vaade kas ülevaatlikuks või üleolekut markeerivaks vaatepunktiks (Linnap 2008: 102).
Lisaks lineaarsele perspektiivile on kunstis kasutatud tähendus-, värvi- ja õhuperspektiivi. Värviperspektiiv põhineb heleduse-tumeduse taotluslikul kasutamisel ruumi sügavuse edasiandmiseks. Õhuperspektiiv on värviperspektiivi eriliik, kus jäljendatakse optilisi atmosfäärinähtusi, mis loovad pildipinnal ruumilise mulje.
Väärtus- ehk tähendusperspektiiv on perspektiivivõte, mille puhul sisuliselt või tähenduslikult olulisemaid elemente või ka isikuid kujutatakse pildil suuremalt ja detailsemalt või esiplaanil olevana (Purre 2005: 28).
Piltidega suheldakse automaatselt, nendele suuremat tähelepanu pööramata. Pildid kinnistuvad alateadvusse ning ilmuvad sealt uutes olukordades ja mõtteseostes meie tajudesse. Sageli enam ei eristata, kas tegemist on tegelikkuse või pildimaailmaga (realistlikud arvutianimatsioonid, reklaamkujutised).
Valgusega kirjutamine ja foto kui objekt
Fotograafia tuleneb kreekakeelsetest sõnadest photos ehk „valgus” ja grapho ehk „kirjutan”. Fotograafia on ülekantud tähenduses valgusega joonistamine. Fotot on ajaloo lõikes võrreldud peegli, miraaži ja varjuga, põhjuseks kujutise sarnasus kujutatuga. Fotod on esemete ja objektide kujutised, teisisõnu jäljed, mille on „põhjustanud valgus ja tema osakesed – footonid” (Linnap 2008: 140).
Igale ajastule on iseloomulikud teatud visuaalse jäädvustamise viisid. 15.–16. sajandil domineerisid mitmesugused graafikatehnikad, 20. sajandi esimesel poolel iseloomustasid pildimaailma paljundatavad trükiväljaanded ja kino (liikuvad pildid).
Fotod paberil või muul sarnasel materjalil olevad füüsilised objektid. Valdav osa fotodest on väikeseformaadilised, neid vaadatakse enamasti käest (ajalehepildid, postkaardid, perekonnapildid, olustikupildid, rühmapildid, portreepildid, sündmusi kirjeldavad pildid). Fotot iseloomustavad mitmesugused omadused, näiteks pind, jäljendid, defektid, kriimustused, lõhnad, koloriit. Vaadeldavale lisanduvad vaataja emotsioonid ja hinnangud.
Väljendit foto kasutatakse sagedamini paberil piltide kohta, näiteks isikuga seostatav passipilt, poseeritud ülesvõte, tseremoniaalne jäädvustus. Sõna pilt tähendab tavaliselt erinevaid kujutisi (digitaalne pilt, ajalehepilt, illustratiivne foto). Olemuselt on foto reaalsuse illusiooni loomise vahend.
Eelpool kirjeldatud üldistus iseloomustab rohkem paberil fotosid. Nüüdisajal vaadatakse pilte sageli ekraanilt (arvuti, TV, telefon). Kaasajal suhtestutakse üha enam digitaalpiltidega. Piltide lisaväärtuseks võivad kujuneda vastupidiselt paberkandjatel olevatele fotodele kujutiste värvid, helitaust, pilditöötlused, pildiefektid, tähendused ja mõjutused. Pilte vaadatakse tihti üheskoos, lähetatakse interneti vahendusel teistele ja salvestatakse lugematutesse veebigaleriidesse. Seejuures suheldakse, arutletakse, avaldatakse arvamusi, kommenteeritakse nähtut. Digitaalpiltide kiire levik, kättesaadavus, tehnilised võimalused, soov end pildil näha ja seda kuvandit teistele näidata on loonud piltidest igapäevased tarbimis- ja infoallikad. Piltidel jäädvustatud poosides on sageli aimata meedias figureerivaid eeskujusid (avaliku elu tegelased, modellid, ihaldusobjektid). Suhe pildiga sõltub selle vaatajast, vaadeldavast ja vaatamise eesmärkidest.
Paberkandjatele ja digitaalsetele fotodele on nüüdisajal lisandunud fotokujutised riietusesemetel, aksessuaaridel, tarbeesemetel, ruumitekstiilidel ning liikuvatel ja staatilistel objektidel (sõidukid, hooned, objektid linnaruumis). Kujundite valiku hulka kuuluvad portreed, reisifotod, perekonnapildid, töödeldud fotokujutised, sümboolika, reklaam.
Fotograafia areneb paralleelselt ühe kõige iseloomulikuma tänapäevase tegevuse – turismiga. Digitaalkultuuri ajastul on tekkinud mahukad laste ja noorte loodud pildipangad. Fotograafia on üks osa visuaalkultuurist, mis võimaldab uurida meid ümbritsevat maailma, tunnetada valgust, tajuda ruumi, analüüsida ühiskonnas toimuvaid protsesse ning õppida teadlikult vaatama ja teadvustama nähtut.
Fotograafia kunstiõpetuses
Nüüdisajal on levinud kõikvõimalik pildistav tehnika (digitaalfotoaparaadid, pildistavad telefonid, arvutid). Kaameraid kasutatakse igapäevaselt nii pildistamiseks kui videoklippide jäädvustamiseks. Enamasti on pildistamine spontaanne ja juhuslik. Fotograafiaga tegelemine kunstiõppes võimaldab seda protsessi suunata ja loominguliste ülesannete abil teadlikumaks muuta. Maalimis-, joonistamis- ja voolimistarvete kõrval peaksid kunstiõppes samaväärse koha leidma fotoaparaadid.
Fotograafia ei pea kunstiõppes käsitlema ainult piiritletud valdkonnaga seonduvat (fotoaparaadid, pildistamine). Uute teadmiste loomiseks saab rakendada kõiki väljundeid (praktiline tegevus, vestlused kunstist, ajaloolised aspektid, ühiskondlikud kontekstid). Arutlused pildikultuuri teemadel, ideelaborid ja integreeritud ettevõtmised on visuaalkultuuri uurimisel lahutamatu osa.
Fotot eristab klassikalisest käsitsitehnikast see, et tööd on vähem ja tulemuseni jõutakse kiiremini. Eesmärgistatud tegevuse korral on võimalik tulemuslik areng visuaalkultuuri uurimisel ja see on jõukohane erinevas vanuses õpilastele. Fotograafia on võimalusterohke visuaalse mõtlemise arendaja (vaatlemine, uurimine, märkamine, jäädvustamine).
Fotograafia väljundiks kunstiõppes võib olla näiteks teadlik ja eesmärgistatud fotografeerimine või hoopis juhuslikult tekitatud piltide analüüs. Fotograafiaga tutvumine võib alata algsete vaatamisviiside tundmaõppimise ja kogetu analüüsiga (vaatlusretked ümbruskonnas, camera obscura). Selline lähenemisviis aitab mõista pildimaailma tekkimise erinevaid põhjusi. Nüüdisaegse digitaalpildikultuuri kõrvutamine ajalooliste optikasaavutustega loob tervikliku kujutuse visuaalselt tajutavast maailmast.
Fotograafiliste kujutiste kogemiseks ja tekitamiseks pole tingimata vaja ületamatuid materiaalseid vahendeid ega eritingimusi. Lihtsate käepärastest materjalidest kaamerate ja „vaatamismasinate“ (camera obscura, pinhole-kaamera) valmistamine ja rakendamine pakuvad ootamatuid ning põnevaid lähenemisnurki visuaalse maailma kogemiseks. Selline lähenemisviis lõhub müüdi kallihinnalise tehnika vajalikkusest (kaamerad, fototehnika). Ehkki suured korporatsioonid ja tööstused on loonud võimsa kuvandi sellest, et arvestatavat pilti, fotot või digitaaljäädvustust ei sünni ilma spetsiifiliste vahenditeta (pidevalt täiustuv optika, tipptehnoloogiad). Väärtuslik kaamera ei aktiveeri tihtipeale pildistajat, kuna on lihtne tehnikat pimesi usaldada ja seetõttu kasutatakse passiivselt tehasepoolseid aparaadi seadistusi. Tootjad kinnitavad ostjatele, et pildistamine ei nõua mingeid oskusi ega ekspertteadmisi, et masin on kõiketeadev ja reageerib tahte vähimalegi survele (Sontag 2006: 22).
Fotograafiat saab kunstiõppes käsitleda probleemülesannete lahendamise kaudu. Dewey püstitatud formaalsete astmete süsteem järgib kasvava ja õppiva indiviidi põhivajadusi (sotsiaalsed vajadused, soov uurida, välja mõelda, midagi luua, tegelda erinevate kunstiliikidega).
Fotograafia kunstiõppes ei ole eesmärk omaette, pigem vahend teadmiste, oskuste ja kogemuste loomiseks. Praktilised ja integreeritud ülesanded lähtuvad õpilaste arengu- ja mõtlemisprotsessidest. Jõukohased teemakäsitlused võimaldavad leidurivaistu rakendamist, pakuvad ahhaa-elamusi ja innustavad uusi lahendusi otsima. Õppeülesanded ei sisalda valmisteadmisi, pigem suunavad õpilasi uurima ja katsetama.
Camera obscura ja pinhole-kaamerate loomine ja selle abil kujutiste jäädvustamine on aktiivne protsess. Kogemuslik suhe pildimaailmaga teeb väärtuslikuks iga väikseimagi õnnestumise (kujutise tekkimine, objektide jäädvustumine). Protsessi käigus, olgu selleks siis kaamerate valmistamine või kujutiste tekkimine, muutuvad praktilised oskused püsivateks teadmisteks. Camera obscura ja pinhole-fotograafia integreerimine selliste valdkondadega nagu füüsika, tööõpetus, keemia ja ajalugu aitab luua terviklikke ja sisulisi teadmisi.
Digitaalkaamerate rakendamine kunstiõppes on sobiv erinevate teemade uurimiseks ja analüüsimiseks. Ülesanded võib püstitada vastavalt õpilaste arengu- ja mõtlemisprotsessidele. Uuritavat saab seostada teistes ainetes õpituga. Õpilased võivad ise aktiivselt osaleda teemade püstitamisel ja väljundite otsimisel.
Kunstiõppes võib analüüsida erinevaid fotode rakendamise viise. Fotokujutis võib olla avaliku info edastaja, kujund objektil, reklaamkujutis linnaruumis või emotsionaalne ja isiklik jäljend. Fotokujutiste kasutamist saavad õpilased praktikas teostada (fototrükk tekstiilesemetele, „pressifoto” koolilehes, fotokujutis kui illustratsioon enda loodud teksti juures, animatsioon).
Visuaalne kultuur ja nüüdisaegne kunstiharidus
Kunst on seotud vaatamisega. Kui laps harjub teistmoodi vaatama, muutub midagi tema mõtlemises ja arusaamades. Vaatamine on seotud uurimise, tajumise ja kogemisega. Vaatamisel ei ole käegakatsutavat lõpptulemust ega materiaalset väljundit. Vaatamise tulemusena tekkinud mõtteid ja arusaamu on võimalik verbaalselt ja pildiliselt väljendada ning neid teistega jagada. Fotograafia võimaldab erineval viisil seda praktikas rakendada.
Kunstitunnis on oluline koos õpilastega arutada ja analüüsida meid ümbritsevat visuaalkultuuri, reklaami ja meediaväljundeid. Teemasid vältides ei suuda lapsed iseseisvalt mõista reklaami ja trükimeedia varjatud mõjusid. Lastele tuleb selgitada, et seal kujutatu pole reaalsus, vaid enamjaolt hüperreaalsus (olematud maailmad, ülikaunid modellid, püstitamatud eesmärgid, perfektsed üliinimesed).
Kunstipedagoogikas õpetatakse lastele eetikat, ühiskonnas toimetulemist, oma hingeliste probleemide lahendamist. Õpetaja võib samamoodi lasta õpilastel end õpetada. Iseseisvate loominguliste ülesannete ja arutelude kaudu saab ta rohkem teada õpilaste mõttemaailmast, väärtushinnangutest, arusaamadest, vaatenurkadest ja kultuurieelistustest.
Kaasaegse kunstihariduse keskne kontseptsioon on visuaalne kultuur, mis hõlmab erinevaid kunstiliike, avalikku ja privaatruumi, materiaalset keskkonda, meedia visuaalset väljundit ja virtuaalset keskkonda. Kunstiharidus muutub aegamööda visuaalkultuuri hariduseks, kus eksisteerib ümbritsev maailm, loodus, meedia, dialoogid ja suhtlemine. Nüüdisaegses hariduses tegeleb kunstiharidus rohkem tähenduste otsimise ja loomisega.
Kunstiõpetuse ülesanne on aidata õpilastel mõista visuaalset kultuuri. Oluline on aidata õpilastel lahti mõtestada ning mõista väärtusi ja ideid, mis peituvad nüüdiskunstis, kultuuris ja ümbritsevas elus. Vaatamine, nägemine, mõtestamine, analüüsimine, kogemine ja teadvustamine on nüüdisaegse kunstihariduse lahutamatud komponendid.
Fotograafia pakub selleks lugematul hulgal võimalusi.
Valdkondade lõimumine
Riiklikus õppekavas on erinevaid õppeaineid lõimivateks elementideks pädevuste kujundamine, temaatilised rõhuasetused ja läbivate teemade rakendamine. Prioriteetsed valdkonnad ja läbivad teemad koolihariduses on seotud õpilaste teadmiste, hoiakute, oskuste ja väärtuste kujundamisega. Siia hulka kuuluvad kultuuriline pädevus, tehnoloogia, toimimine teabekeskkonnas, väärtused ja eetilisus. Kunstiõpetusega on võimalik lõimida kõiki õppeaineid, kus saab kinnistada erinevaid teadmisi, visualiseerida (nähtavaks teha, näitlikustada) teoorias õpitut, laiendada üldkultuurilisi teadmisi ja luua uusi seoseid olemasolevate teadmistega.
Koolis vahelduvad erinevad ainetunnid pakuvad sageli hakitud teadmisi. Õpilased on stressis ning olulised seosed jäävad lünklikuks. Valdkondadevaheline koostöö ja integratsioon aitab paremini kohaneda uute teadmistega ning ümbritsevast maailmast tervikpilti luua.
Fotograafia rakendamine õppeöös võib olla ühendav lüli erinevate õppeainete vahel. Integratsioon võimaldab fotografeerimist erinevates ainetundides. Loodusobjektide uurimusliku jäädvustamise (lähivõtete), ajalooliste objektide fotodena kaardistamise, ümbruse ja maastiku vaatluste (pildiseeriate) ning arhitektuuridetailide pildistamise kaudu saab luua põnevaid ja meeldejäävaid olukordi. Keeleõppes käsitletav võimaldab kõne, kirja ja pildi ühendamist. Fotograafia võib olla vaatlemise, uurimise, märkamise ja info kogumise vahend. Kooli arvutiklassis läbi viidavas kunstitunnis on võimalik praktiseerida fototöötlust ja luua oma veebigalerii. Digifotoaparaadi, skanneri ja printerite olemasolul saab püstitada mitmekesiseid kunstiülesandeid.
Valdkondade lõimimist toetab probleemikesksete aktiivõppe meetodite rakendamine õppetöös. Probleemikeskse õppekava eelduseks on õppeainete lõimimine, hüpoteeside ehk teaduslike oletuste püstitamine ning probleemide ehk lahendust nõudvate küsimuste lahendamine. Õppetööd kavandatakse ja eesmärke püstitatakse koos õpilastega. Aktiivne ja õpilasekeskne õppimine lähtub õpilaste vajadustest, õpilane on õpitava keskmes ja õppetegevust toetab emotsionaalne sisseelamine õpitavasse.
Projektõpe on integreeritud õppetööks sobiv väljund, sest ühendab mitu valdkonda üheks tegevuseesmärgiks. Projektitöö koondab erinevate ainete õppesisu ning hõlmab pikemaajalist tööprotsessi kui õppetunnid võimaldavad. Etapiviisilised ülesannete püstitused, seotus tegeliku eluga, õpilase aktiivsus, tegevused tavatingimustest väljaspool ja loomingulisus toetavad aktiivset ja sisemiselt motiveeritud tegevust. Aineõpetajate koostööna on võimalik koolis korraldada põnevaid projektipäevi. Kunstiõpetaja on näiteks pädev nõustama ettevõtmise visuaalset poolt (kujundus, ideed).
Fotograafiaga tegelemine muudab õpilast tehniliselt pädevamaks, arendab kriitilist mõtlemist ja loob uusi seoseid olemasolevate teadmistega. Fotograafia võib olla nii informatsiooni kogumise ja töötlemise viis kui esteetilise vaatlemise ja meelelise kogemise võimalus. Kunstiga tegelemisel on materiaalsest lõpptulemusest olulisem õpilase idee, tööprotsess, originaalsus ja oma vaatenurk. Fotograafia rakendamine kunstihariduses võimaldab järgida põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas püstitatud eesmärke. Sellesse kuuluvad praktiline tegevus kunstiõppes, erinevate kunstiliikide tutvustamine ja kunstihuvi kasvatamine.
Artikkel avaldatud esmakordselt õppekava veebis põhikooli kunstiainete valdkonnaraamatus 2010, ISBN: 978-9949-9110-8-0